Viljatusega võitlevad paarid otsivad nõustaja asemel abi sensitiivilt

Kriisiolukorrad, mida on ka lastetus, tekitavadki müüte ja sunnivad inimesi posijate juurde minema. Et arstid viljatusravil käijate lastetusega seotud uskumusi paremini mõistaksid, algatati uuring. Selles on võimalik osaleda kõigil soovijatel.

Tiina ja Madis (nimed muudetud) on mitu aastat üritanud last saada. Kolm aastat tagasi saadi aru, et enda tarkusest ei piisa ja tuleb mujalt abi otsida. „Viljatusravile minek tähendab justkui seda, et oled viljatu. See lööb ikka korralikult rivist välja,” rääkis Tiina oma esimestest mõtetest ja hirmudest.

Kriisiolukorrad tekitavadki müüte ja sunnivad posijate juurde minema.

Aastate jooksul on ta aga lääne meditsiinist eemaldunud ja hakanud abi otsima hoopis alternatiivsematest variantidest. „Olen käinud sensitiivi juures, nõia juures, tegelenud vabastava hingamisega ja üritanud end vabaks lasta,” kirjeldas ta.

Alternatiivide poole pöördus Tiina pärast järjekordset pettumust, kui rasestumiskatse oli luhta läinud. „Ma tundsin, et tahan end sellest distantseerida, palju kergem on end kellegi teise kätesse anda või öelda, et see ei ole tegelikult minu süü. See järelikult peabki nii minema, sest vastasel juhul võiksin hulluks minna,” rääkis ta.

Soov süü endalt kõrvale saada on tema sõnul tingitud peamiselt lähedaste ja tuttavate survest ning igal kokkusaamisel õhku paisatavast küsimusest: „Millal siis lapsed tulevad?” Tiina kirjeldas, et mõtted, nagu tema lapsi ei väärigi või on sellise saatuse järelikult ära teeninud, tekivad vägisi, isegi kui need ei tundu ratsionaalsed või loogilised.

Uuringute põhjal ulatub viljatute paaride hulk rahvastikus 15–20%-ni.

Eesti kirjandusmuuseumi teaduri Reet Hiiemäe sõnul on selline olukord täiesti tavaline ja kriisiolukorrad, nagu on ka lastetus, tekitavadki müüte ja sunnivad posijate juurde minema. Eri uuringute põhjal ulatub viljatute paaride hulk rahvastikus 15–20%-ni, seega vaevab lastetus Eestis iga viiendat või kuuendat perekonda.

Uurijatel tekkis huvi, kui palju on lastetust puudutavates uskumustes umbes saja aastaga muutunud ja kui palju esineb ajastust sõltumatuid universaalseid jooni. „Viljatusravispetsialistide seisukohalt pakuvad uuringu tulemused ka olulist praktilist teavet viljatusprobleemiga inimeste unistuste, uskumuste ja hoiakute kohta, sest vastuvõtul uskumuste ja rituaalide valdkond enamasti jutuks ei tule,” selgitas Hiiemäe. Teisalt saab tema sõnul lastetuse ja viljatusravi uuringu vastustest aimu, kuidas ühiskond üldiselt lastetusse perekonda, kunstlikku viljastamisse ja nn katseklaasilastesse suhtub.

Protsess on väga pikk

Uuringu idee peale tulnud reproduktiivmeditsiini professori Andres Salumetsa sõnul on alternatiivide otsimine täiesti normaalne ja mõistetav. Põhjuseid on tema sõnul väga lihtne leida, sest kunstlik viljastamine õnnestub 30–40% juhtudel.

Tekib olukord, kus last soovivad paarid peavad protseduuri läbima mitu korda ja protsess venib aastatepikkuseks. See võib põhjustada suurt stressi ja pinget. „Tekib selline allapoole mineva spiraali tunne ja selles olukorras muutub iga inimene altiks kasutama igasuguseid võimalusi, mis tema arvates suurendavad lastesaamise tõenäosust,” rääkis Salumets.

Küsitlus on veel pooleli, aga Hiiemäe sõnul on juba esile tulnud kindlad märksõnad. Võib tõdeda, et viimastel kümnenditel on ühiskonnas hakatud lastetusse ja viljatusravisse sallivamalt suhtuma, kuid sellegipoolest tunnevad viljatusprobleemiga paarid end sageli isoleerituna ja mittemõistetuna. „Siiamaani arvatakse, et laste saamine on naise asi ja kui lapsi ei ole, siis on pigem naine süüdi. Ja ka naised ise tunnevad, et nad on süüdi, kui ei ole suutnud last sünnitada,” lisas ta.

Arvatakse, et laste saamine on naise asi ja kui lapsi ei ole, siis on naine süüdi.

Teaduslikud reproduktiivsuse uuringud on kestnud aastakümneid, aga uskumuste tasand pole Hiiemäe sõnutsi siiski kuhugi kadunud. Tema hinnangul ei julgeta tihti enda uskumustest ja muredest rääkida, sest tundub, et need ei mahu tänapäevase ratsionaalse maailmavaatega haakuvate normide alla.

„Kriisiajal on inimesed valmis uskuma ja proovima kõike, kuid hiljem võivad nendest uskumustest distantseeruda,” ütles Hiiemäe. Tema sõnul on esindatud väga lai uskumuste spekter ravimtaimedest talismanide kasutamiseni. „Paljud viljatusprobleemiga inimesed on pöördunud viimases hädas sensitiivi või imearsti poole ning tundnud suurt pettumust, kui see viimane lootus pole vilja kandnud,” märkis ta.

Esindatud on lai uskumuste spekter ravimtaimedest talismanide kasutamiseni.

Nende aspektide mõistmine on uuringu idee autori Andres Salumetsa sõnul oluline ka meedikute seisukohast, et vastuvõtule tulevate inimeste muresid ja probleeme paremini mõista ja ka ennetada. Tema sõnul erineb Eesti lastetuse ravi ülejäänud maailmast selle poolest, et siinsed paarid ei kasuta enamasti haiglas töötavate psühholoogiliste nõustajate abi. „Üsna raske on patsienti veenda, et ta peaks minema nõustaja juurde. Samas väga paljud kasutavad teisi võimalusi ja pöörduvad näiteks mõne alternatiivmeditsiini spetsialisti poole,” lausus ta.

Salumets nimetas ka uuringu suurima plussi: see aitab selgeks teha patsientide mured, millele tuleks tulevikus rohkem tähelepanu pöörata, ja ehk suurendada ka psühholoogilise nõustamise rolli raviprotsessis. Sama aspekti nimetas ka Hiiemäe. „Konkreetsed arstid, kes nende inimestega kokku puutuvad, saavad rohkem teada, mida nad mõtlevad, mis on nende hirmud ja vahel ka pettekujutlused,” rääkis ta.

Arste usaldatakse

Hiiemäe rõhutas, et erinevalt sellest, mis on selgunud näiteks Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide uuringutest, ei suhtuta meil viljatusraviarstidesse eelarvamusega. „Mujal maailmas arvatakse, et see on väga kole teema, need arstid tekitavad kõhedust ja on rahaahned. Eestis on aga täpselt vastupidi. Leitakse, et see on õige asi, mida nad teevad.”

Andres Salumets tõi esile ka uuringu teise eesmärgi, mis pole meditsiinilisest sugugi vähem tähtis. „Elame murdepunktis, kus vanemad uskumused võivad lähema kümne aasta jooksul kaduda. Põlvkondadevaheline side on jäänud kehvemaks ja ma arvan, et suuline folkloor ei kandu enam järgmisse põlvkonda edasi,” selgitas ta. Seetõttu ongi Salumetsa sõnul oluline, et uskumusi folkloori tarbeks säilitataks. Ta märkis, et folkloori osatähtsus on meditsiini valdkondades väga erinev, kuid kindlasti oluline. „Ma arvan, et lapse eostamine, saamine ja surm on ühed vähesed suured asjad, mis inimesi väga mõjutavad. Seetõttu peabki arvestama ka neid mõjutavate uskumustega,” lausus ta.

Hiiemäe ja Salumets paluvad ka Eesti Päevalehe lugejatel uuringus osaleda. Ankeeti saab täita aadressil http://www.folklore.ee/rl/fo/valitoo/kystl6.php

Kui palju katseklaasilapsi Eestis sünnib?

Viimase uuringu kohaselt tekkis pärast 2005.–2011. aastal tehtud protseduure 3352 rasedust. Aastatel 2005–2011 tehtud (ja Eesti haigekassa rahastatud) IVF-protseduuride ja embrüosiirdamiste tulemus oli 2326 sünnitust. 126 naist sünnitas pärast neid protseduure kaks korda.

Seega sünnitas 4445-st kehavälise viljastamise läbinud naisest 2200 (49%). Neist 1592 sünnitas ühe lapse, 558 kaks last, 47 kolm last ja kolm naist neli last.

Uuring: mehed kannatavad lastetuse tõttu sama palju kui naised

Uuringust võib järeldada, et tihtilugu ei tähenda viljatusega seotud uskumused, et inimene on tavaelus usklik või kuulub näiteks uue vaimsuse ringkondadesse. Kõige paremini iseloomustab lastetusega seotud usundilist käitumist ühe vastanu lause: „Meeleheitel inimene haarab ükskõik millest, et abi saada.”

Suhtumine viljatusravisse ja sellega tegelevatesse arstidesse on Eestis valdavalt positiivne, kuid paljud vastajad märkisid, et on tajunud negatiivset suhtumist viljatusravi abil sündinud lastesse. Näiteks arvatakse, et sellised lapsed on haigemad ja nõrgemad.

Peaaegu kadunud on uskumus, et lastetust põhjustab jumala viha. Aga esineb karma ja ettemääratusega seotud uskumusi, nagu „kui loodus on nii seadnud, et last ei sünni, siis pole inimesel õigust sekkuda” või „äkki saatus tahtis nii, et ma oma geene edasi ei pärandaks”.

Uudsed seletused lastetuse põhjuste kohta tänapäeval: energiakanalid on ummistunud, mehe ja naise energia ei sobi kokku, vale toitumine, liiga palju seksuaalpartnereid või aborte (mida kohati peetakse justkui patuks, mille karistus on lastetus). Meeste puhul mainiti põhjusena lapsena tänapäevaste mähkmete kandmist, mis ei lase munanditel areneda, ebatervislikke eluviise.

Sada aastat tagasi püüti lastetust ravida maagiaga, aga tänapäeval on seevastu rohkelt psühholoogilise suunitlusega soovitusi, nt positiivne mõtlemine, mõttes lapse enda juurde kutsumine, rahustavad joogaharjutused, reiki, vabastav hingamine. Korduvalt mainiti ka sensitiivide juures käimist.

Palju mainiti ravimtaimi, taimeteesid ja nn supervilju, nagu kortsleht, nõges, ananass, greip.

Lastetuses süüdistatakse valdavalt naist, ühtlasi arvatakse, et naistel on soovimatut lastetust psühholoogiliselt raskem taluda kui meestel. Samal ajal kinnitasid paljud vastanud mehed, et lastetus mõjub neile raskelt ja neil ei ole sellest kellegagi rääkida, sest see ei ole teema, mida mehed arutaksid.