Isa blogi: kõik algas sellest, et ühel tavalisel päeval otsustasin mina hakata maailma kõige halvemaks meheks

Vähemasti Esileedi silmis, sest absoluutselt kõik, mida ma tegin, oli tema jaoks kui viimane piisk karikasse. Omast arust ei olnud ma tavapärasest suurem tõbras ja tundsin, et Esileedi teeb mulle ülekohut, kui ta enda viha sellisel moel mu peale välja elab. Kuid Esileedilt tuli justkui torust:

„Kas sul on mingi eriülesanne antud, et mulle halvasti öelda?”

„Kas sa jätad meelega leivapuru pühkimata, sest sa tead, et see häirib mind?”

„Sa oled juba mitu nädalat lihtsalt õel olnud!”

Mind hakkasid tabama sellised veidrad süüdistused ja ma käisin Esileedile tavapärasest mitu korda rohkem närvidele. Iga asi, mida ma ütlesin, tundus talle justkui isiklik rünnak.

Ma unustan ära, et kui tavaliselt tekib koju pinge pealtnäha ei millestki, siis tegemist on olnud alati PMS-iga ja ühel korral ka rasedusega.

„Kallis, sa ju saad aru, et su viha pole adekvaatne ning sa pahandad minuga asjade pärast, mis sind tavaliselt ei häiri. Kas on äkki võimalik, et sul hormoonid möllavad, sest käes on see aeg kuus?”

Jah, ma tean, et kui Esileedil on see aeg kuus, siis viimane asi, mis ta kuulda tahab, on see, et ma ütlen, et tema vihal ei ole muud põhjust, kui „see aeg kuus”. Kuid muul ajal ei häiri teda see, et ma köögis pinnad puhastamata jätan. Sest ma olen märganud, et kui ma kodus midagi laokile jätan, siis imekombel läheb see laokile jäänud asi ISE omale kohale. Kuidas, ei tea vist keegi. Samuti ei häiri teda tavaliselt minu higipulk, mis Esileedi kohaselt pani mind üleöö lõhnama justkui vanamees (kuradi Adidase higipulk). Samuti ei võta Esileedi tavaliselt seda enda privaatsuses tuhnimisena, kui ma küsin, kes helistas.

Järgmisel päeval helistas Esileedi, kui ma poes olin ja ütles salapärasel häälel, et ta on küll täiesti veendunud, et tal ei ole midagi, kuid ostku ma apteegist kaasa rasedustest.

Hetkega võttis kraevahelt higiseks. Me ju ei ole veel valmis! Noorsand ju alles sündis. Kuna Esileedi rasedaks jõudis jääda? Olin unustanud Esileedi lohutuse, et vaevalt, et ta rase on. Pealegi, Noorsand lasi ju end üle aasta oodata kuni lõpuks tulla otsustas.

Viisin rasedusetesti koju ja jäin närviliselt ukse taha Esileedi tilgutamist ootama. „Mine ära sealt ukse tagant, ma ei saa nii pissida!” kuulsin ma Esileedi kurja möiret. Istusin diivanile, kui Esileedi tuli suurte šokis silmadega tualetist ja andis testripulga minu kätte. Tema näos oli vaevuaimatav naeratus, kuid see võis tähendada, mida iganes-seda, et JESS, me oleme rasedad, kui ka seda, et JESS, me ei ole rasedad.

Aga kaks triipu, mis pulgal olid, olid nii tumedad, et seal ei olnud kaksipidi mõtlemist. Noorsand saab endale õe  või venna!

Väga segased tunded — ühelt poolt ma ju tahtsin rohkem lapsi ja teiselt poolt ma ju ei ole vaimselt valmistunud! Me olime küll rääkinud, et võiks varsti ühe lapse veel saada, kuid ma ei oleks eales arvanud, et ta nii ruttu kohale tuleb. Juba ühe aktiivse poisiga oleme me pidevalt rakkes, mis siis veel kahe lapsega saama hakkab? Korter tuleb nüüd kiirelt ära müüa ja peame majja kolima. Ja suuremat autot on tarvis! Ja ma ei saa ju siis enam sügisel korvpalli mängimas käia! Mis me talle nimeks paneme?

Kuid tegelikult oli ta selline poolplaneeritud laps, sest me ei kasutanud ju teadlikult kaitsevahendeid ja mida päev edasi, seda rohkem hakkasin mõttega harjuma ja seda kallimaks muutus mulle see kõhus kasvav elanik.

Ja siis hakkas pihta see, mis ka Noorsandi oodates toimus - Esileedi veetis päevad läbi tualetis potti kallistades.

Tema ei tea midagi hommikuiiveldusest, vaid tema jaoks on termin 24/7 iiveldus, mis eelmise raseduse ajal kestis 20 nädalat. Kõik lõhnad, kõik mõtted ajasid teda iiveldama. Ta peab kogu aeg sööma, ka siis  kui kõht tühi pole, sest kui kõht tühjaks läheb, on hilja, sest siis on jälle vetsuring. Alates viiest õhtust oli ta ka omadega alati täiesti läbi ehk viimased paar kuud olen ma veetnud üksikisana ja see aeg on olnud suurepärane!

Ma olen nii palju õppinud - ma olen vahetanud viimase paari kuu jooksul 99% kakastest mähkmetest ja ma olen selle vastu täiesti immuunseks muutunud. Kui ma varem ei suutnud selle poole isegi vaadata, siis nüüd ei häiri mind ka need olukorrad, kui mu sõrm kogemata sellega kokku saab. Ärge nüüd järeldage, et ma nüüd teadlikult seal sõrmedega sees songin. Lihtsalt miski, mida ma varem kartsin ja ei talunud, on muutunud täiesti tavaliseks ja igapäevaseks.

Ma olen õppinud Noorsandi magama panema. Mitte hästi, kuid ma oskan nüüd mitut unelaulu ja uskumatu on see, et meie emakeeles nii olematult vähe unelaule on. Igal juhul suudab Noorsand nüüd minuga uinuda, kui ma talle lisaks „Mina ei taha veel magama jääda” ja „Mõmmi unelaulule” Michael Buble ja Terminaatori ballaade esitan.

Ma olen pea kõik toidukorrad teda söötnud, kõik vannitamised vannitanud, ma olen koristanud kodu, kui ostjad seda vaatamas käivad, ma olen valmistanud süüa, käinud poes. Ma küll ei tea, kuidas Aasta Isa kandidaadiks saadakse, kuid ma arvan, et ma olen juba mingi karika välja teeninud. Vähemasti mõne vimpli küll. Kui Esileedi ühel hetkel uuesti voodist püsti saab, kavatsen ma ka oma vimpli talt välja nõuda.

Käisime ämmaemanda juures, kes uuris Esileedit ja süda töötas lapsel ilusasti. Küsisin veel naljaga pooleks, et on ikka üks laps ja ämmaemand vastas naeratades, et ikka üks, palju ma siis soovisin. „Ei, ei, ühest piisab”, vastasin ma naeru lõkerdades. „Vähemasti pole kaksikud!”

Nüüd ongi meie rasedus kolmeteistkümnendal nädalal ja Esileedil on rasedakõht täiesti olemas. Teda ajavad ikka lõhnad iiveldama - ei tohi ma kasutada seda vanamehelõhnalist Adidase higipulka, süüa küüslauku, ega kanda ühtegi parfüümi.

Kolmapäeval oli meil ka arsti juures esimene ultraheli, kus määratakse haiguste riske ja juba päev enne oli Esileedi mures ja ärevil, lootes, et kõik läheks järgmisel päeval hästi. Mina ei muretsenud. Ma muretsen üldse väheste asjade üle. Tavaliselt nende asjade üle, mille üle on mul kontroll ja ma ei nimetaks seda muretsemiseks, vaid mõtlemiseks, et kuidas ma saan seda asja paremaks teha. Kuid mu sisetunne ütles, et beebiga on kõik korras ja seda ultraheli uuringut on vaja lihtsalt selleks, et selles veenduda.

Läksime hommikul kella üheksaks, ehk olime päeva esimesed. Hea tunne tuli sisse, sest paar aastat tagasi oli see sama arst, kes meile esimest korda Noorsandi kõhus näitas. Esileedi heitis voodile pikali, mina istusin Noorsandiga voodi kõrvale toolile, et monitorilt titat näha ja siis juhtus miski, mida ma veel eelmisel nädalal ei teadnud. Olime valmis, et meie perre saabub tubli ja terve laps ning järgnevaks ei olnud me mitte kuidagi ette valmistunud. Arst vaatas ekraanile ja ütles lause, mis mul tänaseni peas kumab:

„Seda te arvatavasti ikka teate, et te ootate kaksikuid?”

What???????? Mis mõttes kaksikuid? Nagu kaht last? Et tuleb üks laps ja siis teine veel? Enam ei piisa autovahetusest, nüüd on mul vaja bussi! Vaatasin Esileedi poole, kes andis mulle käe ja vaatas mulle pilgutamata otsa. Ruum oli täiesti vaikne. Vaid Noorsand, tundes, et ruumis kuidagi piinlikult vaikne, otsustas luti suust võtta ning keelega proovida, mis maitsega Kliinikumi seinad on.

„Näete, siin on beebi number üks ja siin on beebi number kaks. Erimuna kaksikud, korralik vahesein vahel. Näod juba ilusasti luustunud. Väga ilusad lapsed on. Üks on 7cm ja teine on 6cm. Sugu veel ennustada ei taha. Kõikide kromosoomhaiguste riskid ülimadalad”.

Ma ei olnud valmis, et me saame ühe lapse ja nüüd on neid tulemas hoopis kaks. Kõik kulutused kolmekordistuvad. Meil ei ole enam vaja viite mähet päevas, vaid kümmet. Kuidas panna kolm last korraga magama? Mida kätkeb endas kolme väikese lapse kasvatamine? Ma ei tea, mul pole kunagi suurperet olnud. Kas kolme lapsega olemegi juba suurpere? Vist ikka neljandast lapsest. Keda huvitab, ma saan kaksikud!

Nii palju küsimusi ja terve päeva veetsin ma justkui pilve sees. Olin täiesti tuim ja šokis. Ma ju tegin oma emale veel esimesel aprillil nalja, kui helistasin ja ütlesin, et me saame kaksikud ja siis me naersime ja arutlesime, kui hull see veel oleks. Lisaks ütles Esileedi mitmel korral enda oksendamiste vahel, et ta tahaks küll kolme last, kuid ta ei ole kindel, kas ta suudab enam kunagi rase olla. Olge ettevaatlikud enda soovidega, need kipuvad täide minema!

Kuid nüüd on uudisest möödas oma 60 tundi ja see mõte ei olegi enam nii hirmutav. Jah, järgmised paar aastat on meil tõenäoliselt elu raskeimad aastad, kuid see uudis on ju tegelikult hea. Me lihtsalt ei olnud selleks valmis. Paari päeva jooksul olen nii mina kui Esileedi kümneid kordi iseendale kõva häälega öelnud: „Me saame kaksikud!” Vaikselt hakkab see pärale jõudma.

Noh, vähemasti pole kolmikud :).

Henry Facebooki lehe võid leida siit: http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb