Oi, olid ajad — tänapäeva lapsevanemad meenutavad, mida nad ise lapsena mängisid

Kui tänapäeva lapsed mängivad nutikate telefonide ja arvutite poolt pakutavaid mänge, siis nende vanemad kirjutasid meile, mida nemad lapsepõlves mängisid. Loe ja meenuta!

Tutvusta ka oma lastele ka mädamuna ja kummikeksu! Ja vii nad kinno “Suplinna Salaseltsi vaatama”, et neil endilgi isu päriselu ja pärisseikluste vastu tekiks! Ja päris tasuta saavad oma lapsed kinno viia meie vastanute hulgast välja loositud võitjad, kellest igaüks saab kaks piletit “Supilinna Salaseltsi” filmile. Piletid kehtivad 18 juunini.

Võitjad on: Kristin, Seleri, Viivika, Krissu, Erika, Kermo, Sigrid!

Palju õnne! Võitjad, vaadake oma uusi fb sõnumeid, piletid on juba postkastis!

Sellised on meie lugejate lapsepõlvemängud — vali vahvamad välja ja õpeta ka oma lastele!

Kadi: Ukakas, rahvastepall ja kummikeks olid ühed suuremad lemmikud.

Kristin: Meie mängisime kapsast. Ma isegi ei mäleta kuidas see käis ja turnikatel mängisime lennuõnnetust. Mäletan et me viskusime sealt turnikalt alla, aga mis edasi juhtus ma ei mäleta…

Seleri: Sai mängitud trihvaad, uka-uka-mina prii ja veel oli üks põnev mäng pulkade, nime mitte enam ei meenu aga mängu tegevus siiani meeles. Loomulikult oli veel kummikeks väga popp, nii et püksid jäid alatihti kummita.

Kessu: Kummikeks oli vaieldamatu lemmik. Rahvastepall ja ukauka mina prii.

Helina: Kõige jaburam ja uskumatum mäng mida me koos võimalikult väikses ringis mängisime oli nuga. St sa pidid taskunuga maha viskama ja see pidi jääma sinna pysti. Ja viskeid oli erinevaid. Väike ring oli väike sellep, et see mäng oli ju salajane. Vanaemad ega emad-isad ei tohtinud ju seda näha. Õnneks jäime kõik terveks ja midagi hullu ei juhtunud. Praegu küll ette ei kujuta, et kui omad lapsed noamängult tabaks, et mis siis teeks.

Merilin: Keerukuju ning veidi vanemas eas vilistamisega peitust õues hämaras/pimedas. Peitja pidi vilistama kui otsija seda hüüdis, kolm korda sai otsija seda hüüda.

Klaari: Igasuguseid keksumänge sai mängitud: kummikeks, asfaldile joonistatud keksumängud (tavalised ja veidi keerulisemad teokujulised) jne. Onne ehitatud nii puu otsa kui põõsasse. Kooli ja kodu mängitud. Pallimänge (rahvastepall, viis miinus jmt) ja peitusemänge (trifaa jmt). Lemmikuteks olid ikka keksumängud, eriti kummikeks, seda sai mängitud nii kodus kui koolis.

Ma Ret: Kummikeks ja trifaa. Neid võis mängida lõputult.

Siret: Mängisime puude otsas. Igaüks oli oma puu otsas ja siis sai käidud teiste juures “külas”.

Viivika: Mäda muna oli lahe mäng ja luurekas, mida kuskil 10-11 aastaselt sai mängitud üle linna Viljandis. Vastasmeeskonnaks olid naaberhoovi lapsed. Igavesti põnev ja ikka elu eest mängiti.

Kristi: Kindlasti oli meie tänava laste lemmikud mängud keksutamine,ukakas ja hüppekaga hüppamine, oh olid alles ajad!

Krissu: Meile kodus meeldis kõike järgi teha mida tegid Bullerby lapsed — onnid lakas ja kaskede vahel heinamaal, salakeeles rääkimine ja aaretejaht jne. Koolis meeldis küll kummikeks ja rahvastepall, vibra (see kastidega palli mäng), tuki-tuki jne.

Erika: kummikeks, noolekas (kaks meeskonda ja ühed liikusid ees ja jätsid liikumisest noole suuna kriidiga maha, seinale, aiale jne ja teine meeskond järgnes noolele), rahvastepall, kummikeks, nukkudega vankrites jalutamas, poodi, talvel 1.korruse rõdult lumehunnikusse hüpped, sügisel suure lehehunniku kokku kraapimine ja oksalt sinna sisse hüpped, lumesõda, kelgumägi, ehitusest pooleli jäänud paneelmajas peitus, puude otsas ronimine ja onni ehitamine — siini on meeles kuidas põlved olid alati turnimisest katki ning kärnad jäid sukapükste külge kinni, kuna plaastriga polnud priisata, sõbranna pool sai super Mariot ka mängitud, koos sõpradega 3 km matkatud ja jões ujumas käidud/karjääris, põlluservas põldmarjul nii, et marju korjata pluusi sisse — polnud plekieemaldeid ja riielda sai ja pluus ka nõudepesulapiks, ooeeh ikka oli nii, et hommikul ülesse ja õue. Ise koos söögiks praekartuleid või pannkooke valmistatud. Elu käis kuidagi lastel laste seltsis ja vanemad olid ju tööl. Olid külas omad majade kaupa mängukambad. Uka-uka mina prii, heeringas-heeringas jms.

Kermo: Lapsepõlves sai enim mängitud indiaanlasi ja kauboisid, ajasime pargis üksteist vibudega ja püssidega taga.

Maris: Mulle meeldis rahvaste pall.

Kristi: Kõige meeldejäävamad elamused ikka sõpradega õues… iga ilmaga. Sai käidud… katuseid mööda ning eriti põnevad olid luurekad ehitusjärgus korterelumute hämarates ja tolmustes keldrites. Oh..olid ikka ajad!

Sigrid: Pulkade mäng meenub mullegi esimesena. Meie kandis oli pulki 12 ja sealt ka mängu nimi “12 pulka”.Sisu peaaegu sama,mis Ukakal,lihtsalt esimesena kohalejõudnu sai lugeja/otsija pulgad uuesti laiali lüüa (selleks oli üle äärekivi asetatud puulaud nagu kahemehekiik) ning taas peitu joosta.End vabaks lüüa saigi seni,kuni pulki korjati või otsija eemaldus.

Jaanika: Mädamuna ja kummikeks olid hästi toredad mängud, eelmine suvi õpetasin ka oma lapsi kummikeksu mängima, neile täitsa meeldis!

Janika: Püüdsime maja juurest keldri akna juurest kinni mõne väikese konna või kullese, panime plastpudeli sisse ja lasime oja ühest otsast pudeli teele ja siis jälgisime, kuidas pudel liikus, kui kinni jäi, aitasime pudeli jälle õigele teele. Nii mitu kilomeetrit.

Tiia: Mererannas allikast leiduva sinisaviga igasuguste kujude ja asjade voolimine ja teiste külatüdrukutega nukkudele riiete õmblemine. Oh, olid ajad!

Helen: Naabrilastega (oma 12 tk kindlasti) maal vanaema aias ukakas ja 12 pulka.