Laps on mehe isa
Nüüd, kui kaksikud Sander ja Paul (7) 1. septembril kooli läksid, on kõik Koffi-pere – ehk Koffiku, nagu isa ütleb – liikmed õppimisega seotud. Ema, kirjanik Eva Koff (42), õpetab prantsuse keelt, Maria (17) ja Joonas (14) peavad õpilasepõlve – kõik Vanalinna hariduskolleegiumis, nagu kaks värsketki koolijütsi. Ja paindliku graafikuga isa, kes omal ajal ka õppejõud olnud, käib poistel vähemasti esiotsa pärast tunde vastas.
Milline isa olid sa Mariale ja Joonaselenende lapsepõlves ja milline oled nüüd Sandrile ja Paulile?
Indrek: Põhiline erinevus esimese ja kõigi järgmiste laste vanemaks olekus on see, et esimesega oled valvel iga liigutuse ja hääle suhtes. Kui tita magab väljas neli tundi, oled mures, et kas peaks ta juba üles ajama. Kui ta magab ainult tunni, muretsed, miks nii vähe. Need mured tegime väga tõsiselt läbi esimese lapsega. Teisega olime rahulikumad. Koos kaksikutega saabus täiesti uus maailm – kuidas hakkama saada, kui neid on kaks? –, aga sellest hoolimata oli rahu hinges. Tead, et laps kasvab ja areneb päris palju ka ise, sa ei pea teda kogu aeg kasvatama ja arendama.
Millest oled isana pidanud tähtsaks lastega rääkida?
Mingit suurt elutõde pole ma püüdnud lastele pähe panna. Küll need avastatakse ise. Aga väiksemaid asju küll. Näiteks kuidas teha nii, et keegi end ära ei lööks. Või kuidas on lood valetamise ja kiusamisega. Meil on olnud palju abi Komeedi lasteaiast, kõik lapsed käisid seal. Ääretult toredad õpetajad, kes teevad koduga head koostööd, ning sõbralik keskkond, kus on tähtsad looduse rütmid, pärimus, juured ja turvalisus. Vanalinna hariduskolleegium ajab sama joont.
Mida lapsed on sulle õpetanud?
See on enamiku meeste puhul nii, et lapsega koos kasvab vastutusvõime. Ma ei pea silmas mitte ainult vastutust teiste, vaid ka iseenda eest. Riskikäitumist jääb vähemaks. Ma pole kunagi olnud meeletu ega teinud ekstreemsporti, aga vastutusvõime kasvu tajusin küll.
On teil peres rollijaotused?
On ja ei ole. Linnas meil kindlaid naiste- ja meestetöid ei ole. Aga juba 15 aastat oleme suviti maal, ja seal on tööd küll iseenesest jaotunud. Mina teen raskemad tööd ja nõusid pesen vähem.
Mida sulle lastega koos meeldib teha?
Oh, lemmiktegevused... Lastega on tore käia väljas ja mängida. Kuna neljast lapsest kolm on poisid, oleme ikka palli mänginud. Samuti meeldivad mulle väga lauamängud. Üllatavalt tore on koos reisida. Mina olen selline tegelane, kes ette pabistab ja mõtleb, et lapsed ei kannata ju autosõitu ja küllap saab kõik olema väga närviline. Aga tegelikult on lapsed mõnusad reisikaaslased ja pigem tasakaalustavad meid, täiskasvanuid, kui me mõne asja peale närvi läheme. Eriti mina.
Kuidas muidu! Möödunud sügisel ilmus mul raamat “Kirju koer” ja seal on lugu kahest vennast, kes iga päev kaklevad. See on inspireeritud muidugi kodustest sündmustest. Aga lõpuks nad hakkavad seda kooselu ikkagi positiivselt mõtestama ja tegelikult hoiavad väga kokku.
Millised on kirjanikepere lapsed?
Nad on – üllatus-üllatus – kõik väga sõnaosavad. Väikesest peale hea sõnavaraga. Tänu sellele oskavad ka vajadusel head demagoogid olla ja end olukordadest välja rääkida. Mul on tunne, et nad on hästi tasakaalustatud. Nad on väga avatud ja väiksest peale huvitatud suhtlemisest. Mitte ainult endavanuste, vaid ka meie täiskasvanud sõpradega.
Üheks põhjuseks, miks neile meeldib suhelda, arvan seda, et nad ei ole kõvasti teleka-arvuti küljes kinni. Suuremate lastega on sellega aeg-ajalt probleeme olnud.
Kui sul on neli last majas, on jube raske reeglitest kinnipidamist jälgida. Oleme sunnitud vaatama ka seda, et enne magamaminekut pandaks iPad köögilauale nähtavale kohale, muidu läheb nii, et see on teismelisel padja all. Seda juhtub – ega me ei ole mingi ideaalpere, kes elab väljaspool ühiskonda.
Väikesed pole digimaailma õnneks õieti avastanudki. Nad pole telefoni ega arvutit endale ka küsinud, sest neil on ju alati endavanune mängukaaslane kõrval. Ja nüüd õppisid nad korralikult lugema ja väärtustavad raamatuid.
Mulle meeldivad igas vanuses lapsed. Aga teinekord oled õhtuks ikka nii läbi, et tahaks röökida. See on loomulik – ma ei kujuta ette perekonda, kus keegi kunagi ei plahvata. Suurematega läheb küll kergemaks, saab läbi rääkida, aga samas mulle kohutavalt meeldivad väikesed lapsed. Imikud ja paariaastased, kes on täiesti ajuvaba loogikaga. Mõnes mõttes tahaks nüüd tittedest puhata, aga samas... kui näen mõnda, tuleb ikka mure, et peres ei olegi väikest last. Aga eks me nüüd ootame lapselapsed ära.
Sa oled kirjutanud ka raamatu vanaisaks olekust.
Vanaisa oli mulle tähtis inimene. Olen takkajärele palju tema peale mõelnud. Ja vanaisaks oleku peale. Et kui oled nii vanaks elanud, on sul olnud aega õppida oma ja teiste vigadest. On jõudnud tekkida mingi elutarkus. Kui lapsed on väikesed, on mees parimas tööeas, võtab endale palju vastutust ja tal pole võimalik teha lastega kõike, mida tahaks. Aga vanaisal on pühendumiseks rohkem aega ja võimalusi. Veel – kui isana tunned suurt vastutust, siis vanaisa saab end lõdvaks lasta, lapsele magusat sööta ja teha, mida emad-isad ei teeks. Enamik vanaisasid minu meelest tohutult kaifib lastelastega olemist!
On sul isana mingeid kiikse?
Mul tekivad aeg-ajalt mingid vaimustused – avastan midagi, näiteks vibulaskmise, ja satun vaimustusse. Kui lasin pikkvibu, sain kaasa vedada Joonast, kes oli siis väike. On olnud kalalkäimise perioode, mil olen lapsi kaasa võtnud. Praegu kestab pikaajaline vaimustus – Portugal. Kui saime perega kolm nädalat Lissabonis olla, nakkus see vaimustus kõigile ja on nüüd juba aasta kestnud. Loodame, et ka teised pereliikmed saavad õppida seda keelt ja ehk õnnestub kunagi mõnda aega seal eladagi... Oleme kunagi elanud aasta Pariisis. Maria oli siis väike, ja see kogemus tuli kasuks nii talle kui meile.
Mis on isaks olles kõige raskem?
Mul on tunne, et alates päevast, mil meid sai kuus, on kõige keerulisem logistika. Ma ei ole siiani suutnud sellega harjuda. Ikka on nii, et kell 12 öösel selgub asju, mida on homme vaja tingimata teha. Vahepeal oli lihtne: suured käisid omal käel koolis, õppisid ise, ja väiksed olid päev otsa lasteaias. Nüüd, kui kaksikud käivad koolis ja muusikakoolis ja trennis, hakkab uuesti nalja saama. Iseenda peremeheks olemise aega jääb vaid 4–5 tundi. Samas, see aeg läheb ruttu mööda, usun, et 2. klassist peale hakkavad nad üsna iseseisvaks.
Meid on hoitud koduse õppimise osas: suuremad lapsed on sellega enamasti ise hakkama saanud. Me pole ka väärtustanud väga häid hindeid, pigem seda, et õpid vastavalt oma võimetele.
Vanematena oli meil raske aeg siis, kui vanemal lapsel oli räme puberteet, noorem võttis temast eeskuju ja kaksikud tegid parajasti läbi jonniperioodi.
Aga kõige magusamad asjad?
Kui sa näed, kuidas lapsed üksteist hoiavad. Nad võivad kõvasti kakelda, aga järgmisel hetkel näed, et nad väga hoolivad üksteisest.
Katsume ka nüüd koos olla ja käia, kui võimalik. Kontserdil ja muuseumides ja isegi kohtumistunni kirjanikuga kannatavad poisid juba välja. Nüüd, kui oleme muuseumifestivali patroonpereks sattunud, on muuseumide külastamine ka meie missioon. See on tore, ma ootan neid käike. Poistele meeldivad need ka juba ette – ütlevad, et jube tore on patroon olla!
