Lapsed on meie peeglid

Ajakirjade esikaasi nii harva kaunistav Hele Kõrve (35) ütleb, et ta ei anna intervjuusid, sest ei ole kindel, kas tema mõtted võiksid kellelegi huvi pakkuda. Aga ühel pühapäevasel brunch’il unustas ta end kolmeks tunniks juttu rääkima ja oma mõtteid siiski jagama.

Meie kohtumispäeva, pühapäeva hommik oli Helel kulgenud eriti argiselt. Kuna näitlejast abikaasa Alo Kõrve (36) oli koos laste Roosi (6) ja Kirsiga (2 a 8 k) nukuteatrisse läinud, tuli tal oma Saku-­kodus teha hulk toimetusi, enne kui pääses ajakirjanikuga kohvikusse latte-tassi taha juttu puhuma.

“Kui mul endal lapsi veel polnud, ei saanud ma aru inimestest, kes ­hilinesid ja siis lapsi vabanduseks tõid. Nüüd mõistan neid suurepäraselt,” ohkab Hele ning räägib, kuidas ta hommikuti tütreid riidesse paneb, neile asju kaasa pakib... “Me ei suuda Aloga ära imestada, kuidas lastel see riidessepanek nii meeletult aega võtab!”

Kui pesakond teele läkitatud, sai naine muud päevahakutoimetused ette võtta. Enne Sakust ärasõitu tuli veel ahju kütta ja siibri kinni­panekut oodata. Helele ei meeldi hili­neda, niisiis vaatas ta hõõguvat sütt eriti pingsal pilgul.

“Harjutame kella peale ärkamist, et järgmisel sügisel, kui Roosi kooli läheb, oleks lihtsam.” Hele

Näitlejanna püüab antud lubadustest alati kinni pidada ja õpetab sama ka lastele. “Räägime neile, et meid ümbritsevad ka teised inimesed ja nendega tuleb arvestada. Et me ei ela maailmas üksi.”

Ebameeldiv kogemus lapsepõlvest

Kohvikulauas ei saa küll aru, et Helel oleks nii palju toimetusi seljataga. Ta laseb oma soengusse sätitud juuksed graatsiliselt lahti ning jutustab loo lapsepõlvest.

“Mul on alati olnud pikad juuksed, aga korra lõigati need maha. Täiesti poisipeaks! Ja siis, ühel ilusal suvepäeval, kui olin jäätisejärjekorras, seljas T-särk ja lühikesed püksid, pööras minu ees seisev noormees ümber ja küsis: “Kuule, poiss, kas sul ühte kopikat on?” Lasin pea norgu, vaatasin nukralt oma tüdrukutele mõeldud valgeid sandaale ja tundsin, et mind oli alandatud. Ma isegi ei vastanud, olin nii solvunud,” meenutab Hele. Nüüdseks teab ta ka põhjust, miks juuksed maha lõigati – need olid lihtsalt väga hõredad.

Kuna Hele vanem tütar Roosi soovib sama pikki juukseid nagu Rapuntslil, tuleb ka nende eest hoolt kanda. Kammimisega on aga parajalt tülinat. Nõnda peab Hele aeg-ajalt kordama emalt kuuldud lauset, mis talle lapsena sugugi ei meeldinud: ilu nõuab ohvreid. “Naljakas, kuidas elus mingid mustrid korduvad,” mõtiskleb ta.

Hele näitab õhinal telefonist Roosi ja Kirsi pilte. Vastu vaatavad kaks sinisilmset naeru­palli kas üksteisel ümbert kinni hoidmas või ninapidi koos toimetamas. “Nad on mingi nurga alt päris ühte nägu, räägivad kõik, ja imestavad, kuidas nad saavad nii sarnased olla. Kuigi meie meelest on Roosi minu ja Kirsi Alo moodi,” naerab Hele.

Mitte ainult nägu, vaid ka teod on tütardel vanematega sarnased. “Kui vanem tütar Roosi pahandab väiksema õe Kirsiga, on ta täpselt nagu mina – minu hääletoon ja konkreetsus. Kõrvalt pole seda tore vaadata, tegelikult lausa õudne! Roosi isegi vehib kätega nagu mina,” kirjeldab Hele.

Ka noorema tütre Kirsi maneerid on äratuntavad. “Teinekord ütleb ta Roosile: “Ära vaidle minuga!” Ma tunnen selle lause ära – ka mina olen nii öelnud.”

Ilma ähvardamata

Hele kahtleb vahel, kas ta käitub emana õigesti. Naine näeb enda juures kombeid, mida püüab vältida, ent mida on keeruline välja juurida. Näiteks tahaks ta lapsi kasvatada ilma ähvardamise ja tingimuste seadmiseta. “Kui sa seda ei tee, siis sa ei saa multikaid vaadata, ei saa naabritüdrukuga mängida,” parodeerib ta enda vinguvat tooni.

“On aga olukordi, kus olen relvitu ega oska muudmoodi… Hiljem kõhklen: kas ma pidanuks olukorrale kuidagi teistmoodi lähenema? Kas oskan ikka hea ema olla?” Samas lisab Hele, et ilmselt pole nad Aloga ainsad lapsevanemad, kes aeg-ajalt oma kasvatusviisides kõhklevad.

Küll on Hele kindel, et ema-isa peavad omavahel koostööd tegema. “Et ei tekiks olukorda, kus laps ei tea, kelle sõnade järgi tegutseda.”

“Kui mul lapsi veel polnud, ei saanud ma aru inimestest, kes hilinesid ja lapsi vabanduseks tõid.” Hele

Lahendused tulevad ise

Hele märgib, et kui elus on keerulised olukorrad, tavatsevad lahendused tulla ise. Juba aasta pärast seisab Kõrvede perel ees suur muutus – ­tütar Roosi läheb kooli. “Eks siis selgu, kuidas kogu logistika toimima hakkab, kui mul ja Alol on päeval Tallinnas proovid, üks lastest käib koolis, teine lasteaias ning õhtul on etendused... Mis siin ette muretseda!”

Et järgmisel sügisel oleks perel koolirütm sees, harjutatakse juba nüüd äratuskella peale ärkamist. Seni said näitlejatest vanemad, kel tööpäev algab hiljem, nautida luksust viia lapsed vahel alles kümneks lasteaeda.
“Meil on lasteaias hästi mõistvad kasvatajad: nad ei pane pahaks, kui hiljem saabume. Vaid endal on aeg-ajalt kahju, kui laps armsast hommiku­ringist ilma jääb. Need väikesed inimesed istuvad seal ringis vaiba peal maas, äratavad keha ja
meeled või arutavad päevasündmusi.”

Töö surub peale

Hele valib kohviku rikkalikust Rootsi lauast taldrikule vaid mõne huvitava salati ja killu lõhet. “Ma ei saa ju täis suuga rääkida, see pole viisakas,” ütleb ta minu küsiva pilgu peale.

Jutt tüürib tööle, mida Helel on viimasel ajal palju. Lisaks tegemistele Linnateatris ja väiksematele projektidele mängib ta ETV uues sarjas “Mustad lesed” ning kohe-kohe annab välja oma esimese sooloplaadi “Eluhõiked”. Käes on kõige tihedam tööaeg pärast teise lapse saamist.

Pakkumised on tulnud just õigel hetkel. “Kui laps on väike, tahaks­ki ainult temale keskenduda ega kipugi tööle. Aga mingi aja möödudes tekib kihk teha tööd, mis sulle rahuldust pakub, mida sa armastad.”

“Aeg-ajalt tuleb lastel auru välja lasta, siis on pärast kergem olla.” Hele

Tõsi, väikeste lastega peres ei saa teha otsuseid üksnes enda soovi järgi. “Kui Alo poleks saanud suvel lastega kodus olla, poleks ma telesarjas osalenud. Nii lihtsalt see käibki,” tunnistab Hele, kel seriaali filmimise ajal tuli kohati teha 12tunniseid tööpäevi.

“Mulle meeldib, kui töö pole liiga kerge. Raskused viivad edasi, aitavad areneda,” lisab ta.

Väljakutsed on head

Näitlejatöö on emotsionaalselt pingeline. Hele sõnab, et on pidanud õppima, kuidas tunnetel pärast etendust minna lasta. “Laval peab olema kõik ehe, ka rasked tunded. Aja jooksul õpib näitleja ebameeldivaid emotsioone tehniliselt pisut teisiti lahendama, aga see ei pruugi alati õnnestuda, usutav näida.”

Hele mängib Linnateatri tükis “Koletis kuu peal”, kus kaks noort inimest on Armeenias toime pandud genotsiidi eest Ameerikasse põgenenud. “Minu tegelasele kangastub pilt, kuidas tema õde vägistati. Ta kirjeldab seda, ise alles laps. Muidugi pole ma sellist õõvastavat vaatepilti oma silmaga näinud, aga mu kujutluspilt peab seda mängides tööle hakkama, siis näeb seda ka publik.”

Nooremana kippus rollide taak kaua sees püsima. “Võib öelda, et lausa lõhkusin ennast,” tunnistab Hele. Nüüd suudab ta etenduse emotsioonidest paremini lahti lasta. “Kui hilja koju jõuan, teen kodu­värava lahti, vaatan puid ja tähis­taevast. Või kui lapsed pole veel magama läinud, jooksevad nad mulle vastu. Elu ja olme tulevad peale, see aitabki mõtted mujale viia.”

“Kui laps on väike, tahakski ainult talle keskenduda. Aga mingi aja pärast tekib kihk teha tööd, mida armastad.” Hele

Aeg endale

Töiste projektide ja väikeste laste kõrvalt on Hele tundnud viimasel ajal, et ihkab ka aega iseendale.

Hiljuti soetas ta õhtul lugemiseks August Strindbergi “Hullu mehe kaitsekõne”. “Olen veel päris alguses, aga seal on palju armastust, kirge, pööraseid emotsioone. See raamat võiks mulle meeldida…”

Hele armastab ka tantsida – ennast­unustavalt, nagu peale muusika ja tema enda miskit polekski. Tõsi, võimalusi selleks on harva. Viimati suvel Mustas Puudlis, kuhu pärast võttepäeva lõppu lõõgastuma mindi. Pubi külastajad kandsid kõrvaklappe ning igaüks kuulas eri muusikat. “See oli nii pöörane ja vabastav! Sinu partneriks ei ole miski muu kui muusika!”

Hele ja Alo kool

Kuhjunud emotsioone laseb Hele ka lastel välja elada. “Kui lapsed on olnud kodust eemal, vanavanemate juures, on nad tagasi tulles palju iseseisvamad. Ent siis, teatud hetkel tuleb peale… mitte jonn, aga trots. Nad ei ütle otse, kuid läbi trotsi nurisevad, et miks te meid ära viisite. See on nii inimlik! Aeg-ajalt tuleb anda lastele võimalus auru välja lasta, siis on pärast kergem olla. See kehtib ju meie, suurte, kohta samamoodi.”

Hele oma töistest väljakutsetest

Sarjast “Mustad lesed”

Pakkumise sarjas osaleda võtsin vastu lavastaja Andres Puustusmaa nime pärast. Tema Venemaal tehtud töid polnud ma näinud, aga usaldasin oma sise­tunnet, arvates, et temaga võiks olla huvitav koostööd teha. Ja sisetunne ei petnud mind: kogu sarja tegemise protsess oli väga õpetlik ja nauditav. Boonuseks oli see, et õnnestus töötada koos teiste teatrite näitlejatega, kellega muidu kokku ei puutu.

Oma esimesest sooloplaadist “Eluhõiked”

Ema sõnul hakkasin kodus omaette laulma väga varakult. Meil on isegi alles üks salvestis, kus kolmeaastasena laulan ning vend räägib sinna midagi vahele ja mina ütlen, et ärgu segagu.

Plaadi “Eluhõiked” idee küpses kuus aastat. Selle “peasüüdlaseks” oli Maian Kärmas, kes mulle endakirjutatud lugusid pakkus ja arvas, et need võiksid minu häälele sobida. Nüüd on plaat valmis ja uut Eesti originaal­muusikat on võimalus kuulama tulla oktoobrikuus Salme kultuurikeskusesse, kus tuleb ettekandele plaadil kõlav looming.

Plaadil musitseerib 25liikmeline orkester ja lugude arranžeeringud on teinud Rasmus Puur. Üks lugu on plaadil ka minu kolleegilt Veiko Tubinalt.

Linnateatri uuest etendusest “Kurbus ja rõõm kael­kirjakute elus”

See on Portugali näitemäng, autor Tiago Rodrigues, lavastaja Diana Leesalu. Tegu pole lastetükiga, kuigi pealkirja järgi nii võib tunduda. Läbi üheksa-aastase tüdruku silmade – tüdruku ema on surnud – avanevad pildid sellest, mis toimub tema isa elus. Kui puntrasse isa on omadega jooksnud ja kuidas tüdruk jätab hüvasti oma lapsepõlvega. See on nukra alatooniga lugu, milles ei puudu ka huumor, see tasakaalustav jõud, mis meid jalul hoiab. Tükk esietendub novembris.

Üldiselt Roosi ja Kirsi ei jonni ega kakle. Vanavanemad lausa imestavad, kui kokkuhoidvad nad on. “Muidugi on rõõm kuulda, et meie kasvatus on vilja kandnud. Kuigi selge on see, et külas käituvad lapsed alati paremini kui kodus,” ütleb Hele. Ta on õnnelik, et Roosil ja Kirsil on kaks komplekti vanavanemaid, kes igal võimalusel lastehoidmisel abi pakuvad, ehkki elavad kaugel.

Ent isegi kui õed karvupidi kokku lähevad, leiab õige pea aset leppimine. Ja kallistus ja musi käib alati leppimise juurde, see on Hele ja Alo kool. Hele rõhutab tütardele alati, et kui olete eksinud ja teisele haiget teinud, tuleb viga tunnistada ja andeks paluda. “Tunnistan, et olen ka ise laste peale häält tõstnud. Ega see mulle ei meeldi, pärast on silmad häbi täis. Siis ma vabandan ja seletan, mis mind endast välja viis. Et pärast midagi õhku rippu­ma ei jääks.”

Hele ja Alo proovivad leida tütarde ellu ka erilisi hetki. Üks neist oli läinud suvel Emajõel, kui pere jäi ööseks paati. Hommikul ärgates oldi nagu muinasjutus – imeline tuulevaikne hommik, sillerdav vesi ja paks udu. “Loodan, et ka lapsed neid hetki märkavad ja hiljem mäletavad,” lõpetab Hele.