Vanemate vägitöö algab beebieast peale. Mõni väikelaps ei saa kuidagi head unerütmi kätte, nii et unetrall võib kesta aasta või isegi kolm. Ema kurnab see oimetuks igal juhul. Lasteaiaaeg on enamasti kuldne. Mõni loomuvigur on lapsel veidram ja teine vähem, mõni vipstükk olemuses kaob ise ajapikku ära, teine mitte. Just lasteaiaeas annavad endast märku probleemid, mis esmasel spetsialisti juures käigul ei pruugi veel lahendust tuua ning võivad vanematele nuputamisainest ja otsingute muret tuua pikkadeks aastateks. Kõlab totakalt, aga murele õige nime või isegi diagnoosi saamine võib olla sama­sugune elu suurhetk nagu sünd või kooli minek.
“Erivajadustega lastega hakkama saamine on suhtele paras proovikivi.”

Seekordses ajakirjas räägib džässlauljatar Reet Kromel oma 16aastasest autistlikust pojast, kelle koolitamise ja toetamisega on ta näinud vett ja vilet. “Olen uhke poja ja ise­enda üle,” ütleb Londonis elav Reet nüüd. Tema Aspergeri sündroomiga poeg hakkas viieselt rääkima, kuid valmistub kahe aasta pärast, kaheksateist­kümneselt, ülikooli minema. Aastaid on kestnud suur võitlus lapse nõrkade omaduste putitamise ja tugevate oskuste toetamise eest, et nõrkus ei võidaks. Nagu Reet Kromel räägib, on tema poja esimene päevapool kulgenud tava­koolis ning teine tugi­teraapiates.

Rasketel hetkedel kipub perekond murenema – vilkurid tasub tööle panna, kui partnerid ei suuda enam omavahel rääkida. Erivajadustega lastega hakkama saamine on suhtele proovikivi, samuti nagu aeg, mil ema on väikeste lastega kodus ja isa jätkab pingelist tööd. Mõlema elu võib kulgeda sedavõrd eri rööpais, et jutt ei taha enam kulgeda, pisiasjust koguneb solvumist ning jäist härmatist sigineb päevadeks või isegi aastateks.

Püüdke jõuda koos lahendusteni ja nautige sügist!

Heidit