Merle Liivak kirjutas oma septembrikuises kolumnis täpselt sellest, millest tänapäeval paljud linnalapsed ilma jäävad – võimalusest igapäevatoimetustes käed külge panna: oma peenart teha, isaga autot putitada, perega matkal olles ise lõket süüdata. Meil on palju muuseume ja keskusi, kus on võimalus panna käed külge ja katsetada, aga igapäevaasjad usaldatakse pigem kellegi teise, näiteks mehaaniku hoolde.
Lugesin hiljuti lehest kuulutust (siin lühendatult): “Noor pere kesklinnas otsib hoidjat. Vajalik eelkoolipedagoogikaalane kõrg- või keskeriharidus. CV palume saata meilile.” Minu silme ette kerkis noor linnanaine, tema rikas mees ja firmariietes beebi. Esimesena tuli pähe, et see maimuke vajab hoopis vanaemalaadset hoidjatädi, kes koob vabal ajal sokke, näitab lapsele pargis lilli ning nagu möödaminnes kasutab ka sõnu “vanuigi” või “upakil”. Sel lapsel oleks rohkem vaja “käed külge igapäevastes asjades”-hoidjatädi kui viimaste lastekasvatustrendidega kursis olevat, igat päeva materjalide ja plaaniga ette valmistavat, igal võimalusel last “harivat” hoidjat.
Minul oli õnn kasvada peres, kus vajadusel vanaema mind koju hoidma tuli või enda juurde võttis. Olen vanaemaga võidu sokki kudunud (tema võitis loomulikult), linnalapsena tema aias oma peenart teinud, marju ja õunu korjanud, proovinud igasugu imelikke toite, mida meil ei tehtud (tanguvorsti näiteks). Soovin kõigile lastele sundimatut õhkkonda, “tavotti ja sukavardaid”!
Anu
Kõik ei ole lõvid
Merle ja Rauno kolumnid ajavad mind iga kord naerma ja tekitavad mõnusa äratundmise. Nende oskus pereelus nii humoorikaid seisukohti võtta on värskendav! Tegelikult ongi ju elu lastega lõbus, suudaks vaid alati seda rõõmu teadvustada. Mitte lapsed ei tekita stressi, vaid meie ise oma mõtete ja aja korraldamise oskamatusega tekitame endale raskusi.
Tore oli ka lugeda Gerli ja Martini lugupidavast pereelust, kus kõik arvestavad üksteisega. Väga kerge on mõelda ainult endale ja toimetada teiste pereliikmetega läbi rääkimata, ent tahes-tahtmata tekitab see lõpuks pingeid. Inimene võib oma egoistliku eluhoiakuga kogu koduse atmosfääri elektriliseks muuta.
Vahel tunnen isegi, kuidas sean enda tegemisi mehe omadest tähtsamaks ja vabandan end sellega, et ta ise ei seisa ju oma soovide eest. Ent viimasel ajal olen mõistnud, et kõik inimesed ei suuda ega tahagi oma õiguste ja tahtmiste eest lõvi kombel väljas olla. Kõige võti näib siiski olevat asjadest rääkimine ja kesktee leidmine – vana tarkus, aga aitab alati!
Nele
Tagasihoidlikkus võib elu halvata
Kogu septembrinumber oli sisukas, aga enim puudutasid mind kaks teemat: tagasihoidliku lapsena sõprade leidmisest ja petmisest.
Tean omast käest, kui raske on elada argliku ja tagasihoidliku müürilillena. Minul jäi isegi ülikool pooleli, sest hirm avalikult sõna võtta ja teistega grupitöid teha oli nii suur. Lisan, et olin sel ajal juba 23 aastat vana. Pärast eelmainitut ei vaja ilmselt pikka tutvustamist mu lasteaia- ja kooliaeg. Imestan siiani, kuidas ma üldse keskkooli lõpetada suutsin ja veel nii heade hinnetega! Paraku ei ole häbelikkus ja intelligentsus omavahel seotud. Ja tagasihoidlikkuse tõttu võib nii mõnigi anne kaotsi minna, enne kui see avaldudagi saab.
Mul on kahju, et ma varem ei jõudnud psühholoogi jutule, sest usun, et tema oleks mu silmad avanud. Praegu olen 30 ja häbelikkus hakkab tasapisi hajuma. Küsin endalt: miks nii hilja, sest nii palju väärtuslikku aega läks kaotsi? Aga jõudsin ise selleni, et tagasihoidlikkus, mis mind halvas, oli lihtsalt pime hirm. Tagasihoidlikkus on voorus teatud piirini ja sellega tuleks tegelda enne, kui see kogu tulevikku muudab.
Suhteartikkel petmisest oli huvitav, aga mina autoriga ei nõustu. Endal on kaks suhet purunenud ja võin kindlalt öelda, et iga inimene ei lähe suhte puudujääke teise voodisse lahendama. Seks on üldse nii materiaalseks muutunud nagu poeskäik. Tahan ja teen! Loost jääb mulje, nagu kõrvalhüppe teinud paariline hüüaks endalegi teadmata: “Appi, mu suhtes on midagi puudu!” Mina küll ei arva, et sellisele “appihüüdele” vastu peaks tulema.
Kuldset sügist!
Ann
