Kui palju vajab laps taskuraha?

Marleen: “Halloo, emme! Kuule, kas sa raha saad mulle kanda?” Ema: “Ma ju hommikul andsin sulle?” Marleen: “Nojaa, aga mul on see otsas, sorriii!”

Sarnased vestlused on teismeliste vane­matele tuttavad. Mõne noore puhul liigagi. Vanematele tähendab see ühtlasi ka kõhklusi: kas anda lapsele raha? millal anda? kui palju? mille jaoks?

Lahendusi on sama palju kui peresid, sest erinevad nii rahakottide paksus kui ka laste vajadused. Enam vajavad taskuraha lapsed, kelle päevad on pikad ja kes liiguvad omapäi. Vähem need, kellele vanemad teevad transat või kelle kool-trennid asuvad kodu lähedal.

Taskuraha vanaemalt

Natali (15) ja Aneta (12) Ponetajev on Tallinna äärelinna Merivälja tüdrukud. Nad elavad kenas rootsipunases majakeses koos vana­ema, ema-isa, koera ja kahe kassiga. ­Natali mängib akordioni ja Aneta viiulit. ­Natali käib reaalkoolis ja Aneta Merivälja koolis.

Tüdrukute tavaline taskuraha on 10 eurot kuus, mille vanaema kannab iga kuu algul lastelaste pangaarvele. Aneta ostab selle eest tavaliselt midagi vajalikku, mõne riide näiteks. Kui tarvis midagi suuremat, näiteks jopet, küsib ta vanematelt lisa. “Meil on nii, et kui on millegi jaoks tarvis, võid küsida raha juurde. Kui suudad põhjendada, miks seda vaja on, siis tihti ka saab.”

“Hiljuti ostsin vinüülimängija, millega ABBA plaate kuulan.” Natali

Vanem tüdruk Natali enamasti kogub raha. Tal on suur armastus – muusika ja eriti ansambel ABBA. “Paar aastat tagasi kogusime raha ja käisime Rootsis ABBA muuseumis,” räägib ta.

Natali maksis kogutud rahast kinni muuseumi­pileti ja osa laevapiletist. Sama tegi noorem õde. “Me ise tahtsime minna. Ühel hetkel ütlesime vanematele, et raha on koos ja võime piletid ära osta!” räägib Aneta, kes toetab Natali hobi.
Vanema õe taskuraha kulubki enamasti ABBAga seonduvale, sest ta kogub ka oma lemmik­bändi plaate. “Hiljuti ostsin nende kuulamiseks vinüüli­mängija. See on päris kallis hobi,” möönab ta.

Seetõttu käivad tüdrukud aeg-ajalt naabrite lapsi hoidmas. Kaks väikest poissi nõuavad palju rahmeldamist. Aneta mainib, et tunni eest saavad nad 3.50 ning tavaliselt hoiavad korraga 10 euro eest. See raha läheb enamasti pangakaardile. Natali meelest on tege­mist mõistliku summaga: “See on küllaltki raske töö.”

Raha ei peaks ületähtsustama

Natali-Aneta õpetajast ema Liina Ponetajev (42) leiab, et lapsel ei tohi oma lapseelu elades jääda tunnet, et tema heaolu sõltub raha olemasolust või selle puudumisest.

“Asjadest ja ettevõtmistest keeldumisel ei peaks pidevalt tooma ettekäändeks raha, eriti kui tegelik põhjus on mujal,” arvab ema. “Vanema enda tahte või tuju puudumisel ei tohiks väita, et raha pole, või vastupidi – osta asju,
sest “me teenime nii hästi, et võime seda endale lubada”.” Teisisõnu, rahast ei peaks liiga suurt numbrit tegema.

Ühtlasi väldib Liina kodus raha eest tehtavaid töid. “Nõude ja pesu pesemine, triikimine, toa koristamine ja söögi tegemine on tööd, mille eest ei peaks lastele palka maksma.”

Kui küsida neidudelt endilt, kas igakuine 10eurone taskuraha on piisav, vastavad nad jaatavalt. Vaid Aneta lisab, et eriti armas oleks 20.

Praegu teavad Natali ja Aneta täpselt, milleks nad raha koguvad. Aneta: “Mul oleks tarvis uut telefoni. 200 eurot on koos, nats tuleb veel koguda. Nutikat tahaks!”

Natali aga ootab pikisilmi jaanuari­kuud, mil toimub midagi hirmus olulist. “Stockholmis avatakse Mamma Mia! The Party kohvik-restoran ja sinna tahaksin ma väga-väga minna!”

Kui taskuraha polegi

Kui Anetal ja Natalil on igakuine kindel taskuraha, millega arvestada, siis tantsimist harrastava Hanna Maria Saare (14) puhul on teisiti. Tüdruk saab raha siis, kui küsib.

Hanna lasteaiaõpetajast ema ­Mariana Gutjuma (40) kiidab tüdrukut mõistlikuks rahakasutajaks ning ütleb, et nii on neil lihtsalt kujunenud.

Algul oli ema kodune – Hannal on väiksem õde Maria Helena (8) ja vend Georg Taniel (6). Kui tüdruk koolist koju jõudis, oli soe söök alati laual. Ühistranspordi eest polnud ka vaja maksta ja riided ostsid vanemad. “Nii läkski, et ta küsis raha, kui oli vaja,” nendib ema.

Mariana märgib, et igakuise tasku­raha teema on olnud neil arutluse all küll. Ent kodutööde või hinnete tasustamine tundus tema meelest vale, niisama raha andmine ilma vajaduseta põhjendamatu. Nii kehtibki neil ikka veel sama süsteem.
Tõsi, Hanna sellega enam rahul pole. “Arvan, et kui saaksin iga kuu teatud summa, õpiksin rahaga paremini ümber käima. Mul oleks oma raha ja saaksin ise otsustada, kus seda kasutan. Ja ei peaks seda pidevalt küsima.”

Hanna ise hindab, et paarteist eurot kuus kuluks tal oma vajadustele. Tema unistuste sissetulek oleks aga 25–30 eurot kuus.

Kõik pole mõistlikud

Kui Aneta, Natali ja ­Hanna Maria on emade sõnul mõistlikud raha­kasutajad, siis sama ei saa öelda Kai (42) oma poja kohta. Aleksander, hüüdnimega Sass (11), sai selle aasta augustis peetud sünnipäeval kingituseks 210 eurot. Suur summa kogunes seetõttu, et pidu peeti suvekodus koos isa ja tema sõpradega.

“Kui saaksin iga kuu teatud summa, õpiksin rahaga paremini ümber käima.” Hanna Maria

Pühapäeval jõudis pere maalt linna ning teisipäeva õhtuks oli Sassil kogu raha laiaks löödud – ta oli jõudnud osta mänguasju, mänginud automaatides ja võõrustanud sõpru Hesburgeris.

Ema oli ahastuses: “Sain ainult mõelda, et peaks Sassiga arutama, mida rahaga teha, aga ta realiseeris selle nii kiiresti, et ei jõudnudki rääkimiseni.”

Kaks nädalat hiljem läks pere kooli­asju ostma ja Sass nägi poes süle­arvutit, mis maksis 225 eurot. “Ta hakkas selle peale lihtsalt nutma!” kirjeldab Kai. Arvuti oli olnud poisi ammune unistus.

Ema sõnul püüdsid nad ­jamast lõpuks väärikalt välja tulla: “Rääkisime Sassiga, et see on tema suur õppetund, kui lihtne on raha kiiresti laiaks lüüa.”

Kai mõtiskleb, kas Sass võis priisata seetõttu, et tal polnud varem võimalust rahasse süsteemselt suhtuda – poisil pole senini kindlat taskuraha olnud. Nüüd leppisid ema-poeg kokku, et Sass saab oma pangakonto ja kaardi ning igakuise taskuraha 5 eurot. “Arutame, milleks ta võib seda kulutada.”

Samas kiidab ema poega, et tollel on alati “tuhat mõtet, kuidas raha teenida”. Sass on esimene, kes tahab igal laadal leti püsti panna – antagu vaid, mida müüa. Viljandi folgil ostis ta 10 euro eest trummi. Rehkendas, et selle raha teenib ta trummimänguga tagasi ning on lootust ka kasumile. Kokku teeniski poiss musitseerides 12 eurot.

Majandamisoskus kasvab tasapisi

Kui palju saavad Eesti põhikoolilapsed keskmiselt taskuraha? Päris värskeid uuringuid selle kohta pole. Viimasest, 2012. aastal Sampo Panga korraldatud uuringust selgub, et keskmine summa oli Eesti lastel siis 12,35 eurot kuus.

Kuidas soodustada mõistlikku rahakasutust?

Kaasa lapsed varakult rahaasjade planeerimisse. Kui näiteks tahate reisile minna, arutage koos, kui suured kulud sellega kaasnevad ja millised on võimalused, et vajalik summa kokku saada.

Koolilapsele on hea harjutus koostada mõne konkreetse ürituse jaoks eelarve – näiteks oma sünnipäevaks või klassiõhtuks.

Lastega koos võib ka pere-eelarvet teha: pange kirja kõik ühe kuu tulud ja kirjutage sinna kõrvale igakuised kohustuslikud väljaminekud: laenu- või üürimakse, kommunaalmaksed, telefoniarved, transpordikulud, huvi­ringid jne. Kui kohustuslikud kulud kirjas, näete, kui palju jääb üle söögile, taskurahale jm.

Taskuraha õpetab rahavoogu planeerima. Kui raha antakse näiteks nädalaks või kuuks, peab laps õppima, kuidas selles vahemikus saadud summaga hakkama saada.

Enda teenitud raha õpetab vastutustunnet ja planeerimist palju paremini kui ema ja isa manitsussõnad, et niisama ei tohi laristada. Seega võiksid vanemad lapsed suvel mõnda aega jõukohast tööd teha.

Kui lapsel on mõni suurem soov, võiks ta proovida osa vajaminevast rahast ise koguda.

Allikas: minuraha.ee

Samast uuringust ilmneb, et 46% lastest, kes vanematelt taskuraha saavad, peavad selleks majapidamistöid tegema. 3% käib osalise tööajaga tööl ja 66% säästab vajalikeks ostudeks ise oma taskurahast.

Lee Maripuu, Swedbanki era­isikute rahaasjade teabekeskuse juht, soovitab rahaga ümberkäimise oskust kasvatada tasapisi. “Algkoolis ja põhikooli alguses võiks lapsele taskuraha anda iga nädal, mitte iga kuu, sest kulutuste planeerimine pikema aja peale on üpris keeruline.”

Kui palju taskuraha anda? Alustada võib väiksemast summast, mille kulutamise üle saab laps ise otsustada. Järk-järgult summat suurendades saab talle õpetada raha kogumist. Näiteks soovitada mingi osa igakuisest taskurahast alles jätta, et koguda mõne suurema asja jaoks – telefon, jalgratas või huvipakkuv laager.

Oluline on lapsele õpetada ka vajaduste ja tahtmiste vahele piiri tõmbamist. Arusaam, et teatud asjadest tuleb aeg-ajalt suuremate unistuste või soovide ­nimel loobuda, tekib aegamisi.

Pangakaart kinnitab usaldust

Taskuraha täpse suuruse jätab spetsialist lahtiseks. “See sõltub eelkõige pere võimalustest ja sellest, milleks laps taskuraha kasutab. Peres võiks olla kokkulepe, milliseid kulutusi peaks laps oma eelarvest katma ja millised kantakse pere ühisest rahakotist,” soovitab Lee Maripuu.

Kui lapse taskuraha suurus on kokku lepitud, on ka kergem pere eelarvet kontrolli all hoida. “Andes lapsele küsimise peale paar eurot täna ja neli homme, võib see kuu lõikes kokku teha hoopis suurema summa, kui vanemad on talle taskurahaks planeerinud,” tõdeb spetsialist.

Lee Maripuu sõnul on pangakaart üks võimalusi, kuidas õpetada rahaga ümberkäimist. “Lapsele on see märk, et vanemad usaldavad teda. Kaardi kasutamine on ka turvalisem kui kotiga sularaha kaasas kandmine. Kontoväljavõtet jälgides tekib lapsel ülevaade, millele raha kulub. Vanemad saavad samuti internetipanga vahendusel lapse rahaasjadel silma peal hoida ja vajaduse korral päeva- või kuulimiiti muuta.”