Tui ja Páll said tuttavaks, kui Páll tuli kaheksa aastat tagasi Eestisse õppima. Ta alustas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias heliloomingu magistriõpet, aga pärast kaht aastat leidis, et õppida on veel palju, ning jätkas doktorantuuris. “Tuid kohtasin ühel vastuvõtul. Ta laulis seal ilusasti, aga eelkõige märkasin, kuidas ta isiksusena massist eristus,” räägib Páll teisest olulisest põhjusest, miks ta plaanitust kauemaks Eestisse jäi.

Kuumaastikuga saar

Kaks aastat tagasi, kui mehel õpingud lõppesid, kolis pere koos poeg Eiríkuriga Islandi pealinna Reykjavíki. Muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud Tui on nüüd vabakutseline laulja ja kultuuriajakirjanik ning töötab igapäevaselt Reykjavíkis Hagaborgi laste­aias kasvatajana. Páll õpetab Islandi Kunstiakadeemias heliloomingut, kirjutab muusikat ja võtab aktiivselt osa heliloojate liidu tööst. Viiene Eiríkur lõpetas suvel lasteaia ja läks kooli. Poiss lausub uhkelt, et lasteaia viimasel päeval said nad kooki, kus oli sees sinine kreem ja peal kõigi laste pildid.

Island on kange rahvaga riik, kes tunnustas esimesena Eesti iseseisvust. Saar on tuntud ka vulkaanide ja väävlilõhnaliste kuumaveeallikate poolest.

Tui kirjeldab kuumaastikuga saart: “Islandist oleks justkui loodusjõudu­de buldooser üle sõitnud. Et tuul pinnast laiali ei kannaks, on kõikjale istutatud lupiine. Elatakse rannikul ning ookeani tõus ja mõõn on inimeste igapäevaelu ilmne osa. Meie kodu lähedal on üks põnev koht, supelrand Nauthólsvík, kuhu on viidud valget liiva – muidu on siinne liiv vulkaaniliselt must. Nauthólsvíkis on vee piiril soojaveetünn – tõusu ajal tähistavad selle asukohta vaid veest välja ulatuvad kepid, mõõna ajal on aga tünn veest väljas liival.”

Väliujulates käiakse ka 13 soojakraadiga. See on normaalne suplusilm, kui tuule eest vari olemas. 18 kraadi peetakse kohe päris soojaks ilmaks.

Inimlik lähenemine

Kui kliima ja loodus on Islandil karged, siis riik ja inimesed sõbralikud. “Kodaniku vajadused on siin kõige tähtsamad ja inimlikke lahendusi kohtab igal sammul. Näiteks õppelaenu tagasimakse graafik koostatakse vastavalt sissetulekule. Ja kõigil loomeinimestel on ravikindlustus, isegi kui nad on vabakutselised või saavad stipendiume,” räägib Tui.

Riik rõhub ka sellele, et inimene poleks tööturult kaua eemal. Lapsehoolduspuhkuse aeg on lühem kui Eestis ja jaguneb vanemate vahel: emale kolm, isale kolm ja veel kolm kuud ükskõik kummale vanemale. Vanemahüvitis on 80% senisest palgast, maksimummäär on üks keskmine kuupalk. Osaajaga töö puhul võib lapsele lasteaeda varem järele minna ja vastavalt ka vähem maksta. Kui mõlemad vanemad on tudengid, on lasteaiamaks samuti väiksem.

Kuna linnatöötajate palgad on erasektori palkadest madalamad, tehakse kõik selleks, et linna heaks töötavad inimesed saaks soodustusi. Näiteks on neil kasutada tasuta ujulad ja prii pääs muuseumidesse.

Võrdõiguslikkus on norm

Naiste ja meeste rollid on Islandil tasa­kaalus: igalt inimeselt oodatakse ühtmoodi hakkamasaamist ja panust ühiskonda. Naised ei sõltu meestest.

Tuile, kolmandat põlve kunstnike perest pärit naisele, see meeldib. “Ka mind ei kasvatatud keskmise Eesti tüdrukuna. Mulle ei öeldud, et ära liiga palju keksi, ära arvamust avalda, ära ürita toimivaid süsteeme muuta, laps peab kõiki asju sööma jne,” räägib Tui. “Islandi elu sobib mulle, sest tüdruklastele ei õpetata selliseid asju. Ei taheta, et mees naist üleval peaks ja et naine oleks lihtsalt kodus. Feminist olla on siin täielik norm!”


Lastega tegelevad mõlemad vanemad sama palju. Páll rõhutab: “Isa peab olema lapse jaoks olemas. Juhendama teda oma parima ära­nägemise järgi ja olema see kindel kalju, kellele laps saab toetuda.”

Páll märgib, et Eesti ja Islandi soorollides on suur vahe. “Panin tähele, et Eestis naised eriti ei räägi. Nad ei julge sõna võtta ega esile tükkida, ja ei olegi tavaks nende arvamust küsida. Soorollid on traditsiooniliselt jaotatud.”

Noored kutid kasvatajaks

Hagaborgi lasteaias, kus Tui töötab, antakse lastele valida, mida teha. “Tüdrukute ja poiste mänguasju eraldi pole ning lapsi ei suunata mängima n-ö poiste või tüdrukute mänge. Nukunurgas eriti ei mängita, lapsed on hoopis palju õues. Riietegagi on nii, et poisid, kel on vanemad õed, tulevad tihti lasteaeda vanemate õdede väikeseks jäänud riietega.”

Mees- ja naiskasvatajate suhe on 30:70. “Tore, et noored kutid tulevad lasteaeda. See on mõnus töö! Saab kolm korda päevas süüa, palju õues olla, mängida. Töö pole kaelamurdev ja lapsed on armsad.”

Kooli lähevad lapsed kuueselt ja hakkavad alles seal õppima. “Pole ette kirjutatud, mida lapsed peavad kooli minnes oskama. Eiríkur ka kõiki tähti veel ei tunne. Islandil ei peeta linnaosade koole kehvemaks ja lapsi ei drillita ega panda pingeritta. Pingeread algavad alles keskkoolis, kui minnakse edasi õppima,” räägib Tui.

Geiparaad, sallivuse püha

Saarel toetatakse iga inimest ja nii on pealinnas igal aastal augusti algul toimuvast geiparaadist saanud Islandi suursündmus. Inimesed tulevad kokku, et avaldada toetust inimõigustele, vähemustele ja ühtsusele. Riietutakse vikerkaarevärvilistesse riietesse. Tänavu oli ka jupp Reykjavíki peatänavast värvitud vikerkaarevärvidesse.

Tui ütleb: “Erisusi siin märgatakse, aga neid ei panda pahaks, vaid aktsepteeritakse. Geiparaadiks sõidab üle maailma kohale turiste ja LGBT (lesbi, gei, bi- ja transseksuaalide – toim) kogukonna esindajaid. Isegi linna raamatukogu reklaamib siis riiuleid, kus on infot homoseksuaalsuse või teiste LGBT teemade kohta.”

Sündmusest on saanud peale salli­vuse püha ka turismi ja äri allikas. “Islandil osatakse paljusid detaile rahateenimise eesmärgil koostöös äriringkondade ja linnadega ära kasutada. Ka tuntud muusikafestival Iceland

Airwaves sünnib koostöös esinduslennufirma, Reykjavíki linna ja muusika ekspordi keskusega, et tuua saarele muusikuid, muusikasõpru ja ajakirjanikke kogu maailmast,” räägib Tui.

Islandi muusika

Islandi muusikaringkondades on Tui välismaalasena hinnatud. Ta on kaasa teinud paljudel kaasaegse, kammer- ja koorimuusika festivalidel, koorid kutsuvad teda vahel solistiks. Eesti muusikakultuuri, mis on vanem kui

Islandi oma ja kõrgel tasemel, väärtustatakse.

“Tegelikult on Islandi ja Eesti muusikakultuurid sarnasemad, kui oskaks arvata,” räägib Tui. “Ent islandlaste muusika on keerelnud rohkem kiriku ümber. Palgalisi koorijuhte on Islandil vähe. Pigem on siin organistid, kes juhatavad ka koore.”

Muusikud teavad Eestit hästi ja ka Eesti muusikat kuuleb kontsertidel aeg-ajalt. Teisalt tehakse Islandil muusikat palju hobi korras, ilma tasuta, mis Tui kui professionaalse muusiku maailmapilti algul ei mahtunud. “Näiteks tippkooris ei laulda tööna, vaid raha teenitakse kasvõi matustel laulmisega,” imestab ta. Laulmist ta siiski ei jäta, ka Páll on kirjutanud mitmesse oma teosesse Tui jaoks soolopartii.

Mõnus elu

“Välismaalasi islandlased just avasüli vastu ei võta,” jutustab Tui, kes ise on peresidemete tõttu siiski ruttu sulandunud. Ka Páll rõhutab pere­suhete tähtsust: “Pere on islandlastele alati prioriteet töö ja seltsielu ees.”

Samas väärtustatakse sisserändajate tehtud tööd ja antakse aru, et töökohtade täitmiseks on inimesi juurde vaja.

Oma igapäevaelus miksib Tui Eesti ja Islandi kombeid. Näiteks valmistab ta lihavõtte ajal Eesti moodi pashat. Jõuluõhtul kogunevad nad aga koos teistega peatänava äärde vaatama koori, kes kõnnib ja laulab, küünlad käes. Ning kui kell kuus on kirikukellad raadiost kuulatud, asuvad pered sööma.

Tui tunnistab, et naudib Islandi elu. On isegi hetki, kus ta on tundnud süümepiinu, et end uues kodus nii hästi tunneb. Ta räägib muhedalt: “Astun lasteaia uksest välja, pang pessu minevate pudipõlledega käes, ja lähen üle õue. Mõtlen endamisi: issand, kui lahe! Meil on vihm ja kaheksa kraadi sooja, ja kuigi teised samal ajal Eestis päevitavad, on siinne ookeani ja väävli lõhn ikkagi nii mõnus!”

Lõpuks ei suuda ma end tagasi hoida ja küsin saare kuulsaima inimese, geniaalse muusiku Björki kohta. Tui heidab naerdes: “Björk on meie kandi inimene, teda näeme poes ja tütrega ujulas. Istub mustas trikoos ilma meigita nagu me kõik. Tal pole mingit julgestust ja keegi ei tüki talle ligi. Inimesed Islandil austavad, et igaühel on õigus oma ruumile.”

Kuhu Islandil lastega minna?

Vabaõhumuuseum Árbæjarsafn. Rocca al Maret meenutav koht Reykjavíkis, kuhu on kogutud vanemaid mätasmaju, uuemaid laine­plekist maju, vana kool ja kirik.
Ujulad. Neid leidub igas asulas. Asuvad enamasti vabas õhus, kõigis on soe vesi ja rohkem või vähem lõbustusi lastele.
Jäätisepoed on pea igas asulas. Müüakse kohapeal tehtud jäätist, mida saab osta eri kombinatsioonides. Teismeliste islandlaste põhikogunemiskoht.
Lambad. Varasuvel on tore teeäärsetel karjamaadel tallesid imetleda. Varasügisel kogunetakse aga ühel nädalavahetusel vaatama, kuidas terve küla lambad suurde ringikujulisse latrisse aetakse ja talunike vahel ära jaotatakse. Tseremoonia nimi on réttir ja selle ajakava avaldatakse meedias.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid