Ürgses rütmis
Uues rubriigis “Lugemispäevik” kirjutab kolme tütre Marta, Anna ja Maria ema Epp Petrone (41) oma viimastest lugemiselamustest.
Käisime nädalavahetusel maal. Seal, aidas, on meil raamaturiiulid veidi viltu, ise kunagi kaselaudadest kopsisime. Päästsime sinna koormatäite kaupa kirjandust, mis tutvuskonnal üle oli.
Pots! kukkus ülemiselt riiulilt pähe üks raamat, kui altpoolt midagi otsisin. Mart Helme “Pesakast”. Lühivormis kirja pandud teos lapsepõlvest maal. Ma ei olnud seda kunagi varem lugenud.
Mart Helme? Poliitik, nõmedalt krambis oma eestluse-kaitsmises, nii olin ma temast arvanud... Aga nüüd avanes raamatu kaas ja ma läksin sisse.
Sees oli võti, mis aitas mul Mart Helme maailmanägemist palju paremini mõista. Kuidas ta armastab vana ja ei armasta uut, kuidas ta igatseb selle järele, mis oli ja siis ajakuluga kaduma läks. Hellusega kirjutatud raamat lapsepõlve taluelust.
Olin talle nüüd palju lähemal, hakkasin tajuma seda ühisosa, mis meil on. Samas tajusin ka seda, et ma ei soovi astuda lõksu, mida Helmede partei EKRE on mulle üles seadnud: lõhestumine, pooluste valik. Ma soovin teda mõista, ma soovin olla salliv.
Ja mõtlesin sellele, mida on öelnud üks mu lemmikuid Valdur Mikita “Lingvistilises metsas”: me oleme eestlased tänu sellele, et meil on need maakodud, kus me vähemasti suveajal muutume taas ürgseteks soomeugrilasteks, korilasteks.
Me korjame marju ja seeni, käime metsas, otsime toksivat rähni, ajame võlutult pea kuklasse, vahime puude latvu ja taevast, kuni pea ringi käib ja saabub rahu, mida just metsast saab...
See metsaäärne talu on keskpõrand, kus me, eestlased, kokku saame, ja meil on kõik eeldused üksteise mõistmiseks. “Me oleme ühtekad,” nagu mu nelja-aastane vahel erilise kokkukuuluvuse märgiks ütleb.
Neti virvatuled
Öö hakul, kui lapsed magama olin pannud, nautisin vaikselt olemise ürgsust. Sügistuul raputas väikest maja, vihma hakkas vaikselt vastu katust rabistama, tuli praksus pliidi all. Ma ei tea, miks ma kõige selle tipuks interneti lahti tegin (tean ju küll, et see lõhub õhustiku), aga kuidagi juhtus nii, et vaatasin sel öisel tunnil ringi veebivirvatuledes ja sattusin lugema Perekooli foorumit.
Leidsin sealt juturea helgete lapsepõlvemälestuste kohta. See oli üks ilus rida. “Lagedal heinamaal vastu tuul mäest alla jooksmine” ja “ritsikate sirin maja ees kasvava suure vahtra võras sumedal augustiööl” ja “lume ja sulava mulla lõhn aprilliõhtuti, enne kui päris pimedaks läks”...
Märkasin, et nii paljud elu helged mälestused on ajatud. Aga Perekooli-rahva jutulõnga sisse tulid kogu selle romantika peale ka teised toonid. “Olen mõelnud, millisena mäletavad minu (linna)lapsed tulevikus oma lapsepõlve. Praegu tundub, et see ei ole nii värvikas. Isegi häid lõhnu, mida mäletada, on linnas vähe,” tunnistab üks.
Teine jätkab: “Me elasime suviti õues, piin oli, kui tuppa sööma kutsuti. Meeles on erksad värviküllased pildid ja emotsioonid, lõhnad ja maitsed... Ei kujuta ette, mida praegused 7–10aastased tulevikus oma lapsepõlvest mäletavad. Kas nad vaimustuvad praegu ka millestki muust peale nutiseadmete?”
Kas vaimustuvad?
Mina usun, et jaa! Aga selleks on vaja lapsevanemal teha valikuid, luua keskkonda. Paradoksaalselt olen ise selle mõtteni jõudnud nutiseadme abil ja selle nüüd ka sama vahendi abil teile edastanud: lähme maale, inimesed! Ja naudime maad. Oleme maa päralt ja anname ta mõjutada nii ennast kui oma lapsi.
Lihtne mõte. Aga mõte üksi on kõlks, kuni sa teda teostama ei asu.
Lülitan seadme välja, kuulan veel vihmakrabinat ja laste nohinat. Nad on päevasest müttamisest väsinud, homme tuleb veel üks päev ürgses rütmis, enne kui käes linnaminek.
