Vapper Pelle
“Tee nüüd suu ilusasti lahti, Pelle,” ütles arstitädi sõbraliku häälega. Poiss avas suu ning arst uuris tähelepanelikult tema suuõõnt. Patsient neelatas ärevalt, ta nimelt kartis kohutaval kombel hambapuuri.
“Oi, sul on hambas tilluke auk,” teatas arst. Pelle süda jättis löögi vahele, nüüd oli see siis käes! Talle meenusid korraga kõik need õhtud, mil ta oli söönud maiustusi ja jätnud hambad pesemata.
“Ära muretse, Pelle, selle augu parandame ära.” Arstitädi käsi liikus puuri suunas. Aga Pelle oli selleks valmis, ta teatas pisut väriseval häälel: “Mul on tuttav karu, kes elab loomaaias. Talle üldse ei meeldi, kui minu hammast puuritakse.”
“Kas see karu võib hammustada?” Arstitädi silmitses noort patsienti lõbusa üllatusega.
“Aga muidugi,” kinnitas Pelle tõsise näoga. “Karu on suur ja ohtlik loom.”
Hambaarst keeras hetkeks selja, ta õlad vappusid. Kas tõesti hakkas nutma, kohkus Pelle. Aga ei, arst hoopis naeris. Siis ütles ta: “Küll on hea, et praegu on külm ja karu magab talveund.”
Poiss sattus hetkeks kimbatusse. Ent ta kogus end kähku.
“Aga lõvi ei maga,” hüüdis ta sõjakalt. “Ja tiiger ja... Nad on mu head sõbrad, kes elavad...”
“Küllap siis loomaaias,” oletas arstitädi. “Kuule, sõbrake, hamba puurimine ei ole sugugi nii hirmus.”
Pelle jahmus, näis, et maismaaelukad arstitädi ei kohuta.
“Mul on ka hea tuttav kaheksajalg,” teatas poiss rutakalt.
“Kas tema elab ka loomaaias?” küsis arst naljatoonil. Pelle vajus hetkeks mõttesse. Ta oli loomaaias mitu korda käinud, aga ühtegi kaheksajalga ei olnud ta seal näinud.
“Ei, kaheksajalg elab Pirita rannas. Ta on üsna kuri.”
“Tead mis,” alustas arstitädi, poissi mõtlikult silmitsedes, “tule tagasi, kui oma hirmust üle oled saanud.”
Pelle vaatas uskumatu ilmega arstitädile otsa, nii kerget pääsemist ei osanud ta oodata. Ta astus hambaravi kabinetist välja ja märkas ootetoas Kertut.
“Kas sina tulid ka hambaarstile?” küsis poiss klassiõe käest osavõtlikult.
“Mul on ainult paar auku vaja parandada,” heitis tüdruk muretul ilmel. Pelle tardus üllatusest soolasambaks. Või ainult paar auku... Ja nii kõneles Kertu, klassi pesamuna.
“Aga... aga kas sa hambapuuri ei karda?”
“Mis sest tühjast karta. Kõriseb natuke ja kõik.”
Pelle oli pahviks löödud. Ta tammus jalalt jalale ning tal hakkas korraga hirmus häbi. Mõelda vaid, et tema, klassi kõige kärtsum ja ägedam poiss, pelgab puurimist! Häh, nii see küll ei lähe! Pelle keeras end kanna pealt ringi ja astus julgelt arsti kabinetti.
