Õpetaja lood: mis motiveerib noort meest õpetajaks hakkama?

Aineõpetaja ei seleta lastele ainult oma ainet ega õpiku sisu. Õppeaine on vahend, mille kaudu anda edasi üldpädevusi, hoiakuid ja väärtusi.

Sellest sügisest saab minust Tallinna Arte gümnaasiumis põhikooli eesti keele, kirjanduse ja ajaloo õpetaja.

Hakkan tööle ametis, mida noored üldiselt haridusministeeriumi aastaanalüüsi väitel tänapäeval väldivad. Noori, eriti meessoost õpetajaid otsivad koolid tikutulega taga. Nii mõnigi tuttav on küsinud, miks ma valisin võimaliku kõrge palgaga prestiižse ameti asemel madalapalgalise kehva mainega õpetajakutse. Tõsi, palga pärast õpetajaks hakata ei ole mõtet. Samuti mitte pika puhkuse pärast, kuigi öeldakse, et kolm põhjust olla õpetaja on juuni, juuli ja august.

Õpetaja kannab suurt missiooni ja tema põhiroll on õpilasi motiveerida, mitte neile kulbiga tarkust pähe valada. Just sellest tundsin enda kooliajal kõige rohkem puudust. Selle asemel et arvestada iga õpilase individuaalsusega, sunnitakse lapsi fakte õppima ja valdama ideaalilähedaselt kõiki eri õppeaineid.

Näiteks minule oli keemia õppeaine, mis mind kunagi ei kõnetanud. Põhikooli lõpuks suutsin ma selles nelja välja venitada, aga ainuke motiveeriv lause, mida ma selleks õpetajalt kuulsin, oli: „Sa ju tahad ometi gümnaasiumisse minna.” Minu kujutluses oleks õpetaja esmane ülesanne pidanud olema nende põhjuste selgitamine, miks mul keemiat elus vaja läheb. See oleks tekitanud huvi aine vastu, selle seostamist isiklike ambitsioonidega.

Isiklik missioon

Olles nii üldhariduskoolis kui ka ülikoolis kogenud kõikuva tasemega õppekvaliteeti, tahan ise anda oma panuse hariduse edendamiseks. See on minu isiklik missioon. Võimalust selleks pakkus mulle haridusprogramm „Noored kooli”. Viimased üheksa aastat on see programm viinud paarkümmend ülikoolilõpetajat kaheks aastaks üldhariduskoolide õpetajaks, pakkudes kõrvale koolitusi jm tuge. Sel aastal alustan mina.

Suvi on möödunud koolituste tähe all. Esimese kogemuse sain juulis Kiviõlis, kus õpetasin poolteise nädala jooksul suvelaagris kohalikele noortele eesti keelt. Kuigi seal polnud kerge, ei vähendanud see põrmugi minu soovi sügisest klassi ette astuda. Vastupidi, suuremaks muutunud väljakutse süvendas minus tahtmist seda ületada.

Niisiis mõtlengi päris sügavalt mind ees ootavale elumuutvale kogemusele. Ma ei oska ette aimata, mis saab minust kahe aasta pärast, kui programm lõpeb. Kahe aastaga on võimalik luua muutust õpilastes ja kogu haridussüsteemis, kuid kindlasti pole see lihtne. Kindlasti tahan ma saavutada selle, et õpilased mõistaksid enese ees olevaid valikuid ja rajaksid oma elu ning ka haridustee vastavalt isiklikele soovidele. Nn õpik-töövihik-õpetamismeetodid ei ole kivisse raiutud ja õpilaste motivatsiooni tapab sageli just istumine. Seetõttu pean oluliseks tundides aktiivõppemeetodite kasutamist, nt grupitööd, välitunnid, esitlused jms.

Kui õpilased soovivad jääda fakte pähe tuupima ega õpi tegelikult 21. sajandiks vajalikke oskusi nagu koostöö- ja suhtlemisoskus, kriitiline mõtlemine ning loomingulisus, on neil see õigus. Millegipärast ma kahtlen selle soovi olemasolus.

Tervitan algava õppeaasta puhul ka kõiki oma kolleege. Avo Tõrvast, Liili Martnast, Peeter Meremäelt, Margot Kohilast ja kõik ülejäänud õpetajad üle Eesti on väärt sama suurt tähelepanu kui mina. Meeldejäävat õppijakeskset õppeaastat kõigile!

Artikkel ilmus esmakordselt 01.09. 2015 Eesti Päevalehes