Autistlike laste emad: meid peetakse sageli halbadeks vanemateks
"Ikka veel on palju sellist suhtumist, et laps käitub sellepärast imelikult, et lapsevanemad ei tegele temaga, ei huvitu," ütleb autistliku tütre ema Arina Korsunova.
“Jah, on ka selliseid vanemaid. Kuid tegelikult on palju rohkem emasid, kes iga päev teevad võimatut, töötavad oma autistliku lapsega rahulikult ja sihikindlalt, viivad ellu imesid. Ent neid ei märgata.”
Kuigi autistlike laste arv ühiskonnas kasvab, on teadlikkus sellest psüühilisest häirest endiselt madal ning isegi spetsialistide tasandil leidub palju mittemõistmist ning isegi halvustavat suhtumist.
“Oma poja puhul hakkasin probleeme märkama juba 11-kuuselt,” rääkis praegu üheksa-aastase poja ema Anna Fattakova, “kuid kuni 3. eluaastani üritasin nendega oma jõududega toime tulla. Kuid siis tuli kriis ja väga palju pisaraid.”
Naine tõdes, et teadasaamine, et tema poeg on teistsugune, oli väga raske. Kuid vähemalt samavõrra raske oli leida toetust väljaspool lastehaiglat.
Sama kinnitas Arina. “Kui sa märkad, et su lapsega on miskit valesti, siis sa alguses ei tea, kuhu pöörduda,” sõnas ta. “Sa ei tea sedagi, kuidas oma perega — oma mehe, oma vanematega — sel teemal rääkida. Mul võttis aasta sisse elada, et aru saada, et mul on tavaline hea laps, kellega on vaja lihtsalt palju rohkem ja süsteemsemalt töötada, ja töötada järjepanu iga päev.”
Emade sõnul leidsid nad mittemõistmist nii haridussüsteemist kui ka perearstide poolt. “Meie vahetasime kolm korda lasteaeda,” märkis Arina. “Ja mitte sellepärast, et ma olen pretensioonikas ema — lihtsalt suur osa lasteaiaõpetajaid ei oska autistlike lastega tegelda, paljud kardavad neid.”
Anna sõnul leidub palju teadmatust ka tervishoius. “Siiani ei ole perearst osanud mulle minu poja osas mingit nõu anda, pigem olen olnud mina see, kes on andund spetsialistidele –arstidele, pedagoogidele nõu.”
Anna ja Arina sõnul on tähtis, et selliste laste vanemad saaksid oma kogemusi jagada. “Erinevad sotsiaalvõrgustikud on kahtlemata abiks, aga kõige parem on päriselt kokku saada ja rääkida,” sõnas Arina. “Sest tihti ei mõista isegi kodused, millega tegemist on. Mina ei saa alati isegi oma mehega rääkida — mehed tunnevad teistmoodi, nad ei taha ja ei oska probleeme näha. Kuigi kahtlemata on ka niisuguseid näiteid, kus just isad tunnevad oma lapse käekäigu pärast rohkem huvi.”
Emade sõnul teeb tihti haiget ka üldine suhtumine erilise käitumisega lastesse ja nende vanematesse. “Väga palju on ikka veel sellist suhtumist, et laps käitub sellepärast imelikult, et lapsevanemad ei tegele temaga, ei huvitu,” sõnas Arina. “Jah, on ka selliseid vanemaid. Kuid tegelikult on palju rohkem emasid, kes iga päev teevad võimatut, töötavad oma lapsega rahulikult ja sihikindlalt, viivad ellu imesid. Ent neid ei märgata.”
