Lapsevanemad, tuulerõuged ohustavad ka täiskasvanuid!

See, et tuulerõuged täiskasvanuid ei ohusta, on puhas müüt. Tõepoolest, enamasti põevad tuulerõugeid koolieelses eas lapsed ja 95% juhtudel põetakse haigus läbi enne täiskasvanuks saamist. Kuid kui te kuulute ülejäänud 5% hulka, võib haigus teid tabada igas vanuses. Ja ega põdenutegi jaoks kõik veel möödas ole.

Ühel kenal sügishommikul oli 22-aastase Katrini nägu juustepiiri juurest veidralt täpiline. Peeglist vaatas vastu paistes silmadega palavikust segane kuju. Asja tegi hullemaks see, et täpid sügelesid ja mõnele oli peale tulnud valus vill. Telefonikõne perearstile tõi ehmatava diagnoosi: tuulerõuged. Õhtuks oli see täiesti kindel, nagu seegi, et põdemisaeg tõotab tulla vastik ja raske.

Et täiskasvanu talub haigust kergemini, on puhas müüt

Tegelikult on haiguse kulg seda raskem, mida vanem on nakatatu. Nelja-aastase ainus kaebus on enamasti täppide vastik sügelemine, aga 22-aastasel Katrinil oli raske piinava valuta tualettigi jõuda, sest paarimeetrisel teekonnal lõhkesid täppide otsa tekkinud villid jalataldade all valusalt. Valutud polnud ka WC toimingud, sest villidega oli kaetud kogu keha. See on ka põhjus, miks paljud lapsevanemad oma lastele tuulerõugeid „püüavad” — saab kaelast ära ja rahu majja. Laste meelega nakatamist arstid siiski õigeks ei pea. Enamgi veel, tänapäeval on olemas vaktsiin — mis ei kuulu küll Eestis riiklikku immuniseerimiskavasse (selle eest tuleb ise maksta) — ja seega võimalus haigust täiesti vältida. Tuleb ainult perearstiga nõu pidada. Eriti võiks vaktsineerimisele mõelda noored naised, kes pole lapsena tuulerõugeid põdenud.

Enamasti põetakse tuulerõugeid siiski kergelt, kuid välistatud pole ka tüsistused: naha mädapõletik, aju-, kopsu-, südamelihase- ja liigesepõletik. Paranemise ajal võib kujuneda ka väikeaju kahjustus, mis möödub kahe kuni nelja nädalaga.

Kui oled põdenud, on asi ühel pool — järjekordne müüt

Päris nii see pole. Tuulerõugeid põhjustab herpesviiruste rühma kuuluv varicella zoster’i viirus. See on tuulerõugete ja vöötohatise tekitaja. Haigusnähtude taandudes jääb viirus püsima seljaajunärvide spinaalganglionidesse, kust see võib aastate või aastakümnete pärast uuesti aktiveeruda vöötohatisena.

Tuulerõugetesse ei nakatu kergesti — müüt

Nakatutakse küll. Tegemist on äärmiselt nakkava ja ägeda haigusega, mis levib hingamisteede või villide sisu kaudu. Kui trammis aevastab inimene, kes pole küll veel täpiline, kuid on nakatunud, siis on väga suur tõenäosus, et selle püüab kinni ka läheduses istuv laps. Nakatamisohtlik on inimene juba kaks ööpäeva enne lööbe ilmumist. See on ka põhjus, miks lasteaias nii kergesti vaat et terve rühmatäis lapsi enam-vähem ühel ajal haigeks jääb. Kui kodus on üks haigusjuhtum, haigestuvad teised vastuvõtlikud pereliikmed kahe nädala pärast 90%-lise tõenäosusega.

Villid tuleb purustada, siis ei jää arme — suur müüt

Täiesti vale. Pole kadunud vana hea briljantroheline, millega löövet kuivatada, kuid tupsutamiseks sobivad ka piirituselahused, ka tavaline lahjendatud viin. Kui palavik on möödas, võib juba pesta, kuid kuivatada tuleb kergelt tupsutades, mitte hõõrudes.

Kõige olulisem on leevendada sügelust, et kratsides nahka ei kahjustataks, sest just nii võivad tekkida armid.

Kuidas haigus kulgeb

Sageli eelneb lööbele kehv enesetunne ja väike palavik. Esimesed täpid ilmuvad juustega kaetud peanahale ja näole, kust levivad rindkerele ja edasi kõikjale üle kogu keha. Löövet esineb ka suu, silmade ja tupe limaskestadel.

Tavaliselt tekib sadu vedelikuga täidetud villikesi punetaval alusel. Need lõhkevad ja jätavad järele väiksed haavad, mis kattuvad koorikuga. Lööve võib sügeleda. Suus lõhkenud villidest tekkinud haavakesed on väga valusad ja laps keeldub seetõttu söömast.

Tuulerõugetele on iseloomulik see, et ühel alal esineb nahal laike, sõlmekesi, ville, mädakoorikuid ja arme. Lööve kestab keskmiselt viis päeva. Koorikud langevad ära umbes nädala või kahe jooksul. Enamasti nahale arme ei jää.

Tuulerõuged on ohtlikud immuunpuudulikkusega patsientidele, leukeemia ja vähkkasvajaga haigetele, patsientidele, kes saavad tsütostaatilist või hormoonravi, rasedatele ning imikutele, kelle ema on haigestunud vahetult enne või kaks päeva pärast sünnitust.

Reet Raukas „Haiguste ABC”