Kuidas aru saada, kui hea on sinu suhe kaaslasega
Paarisuhet võiks võrrelda auto ja selle juhtimisega. Kui me ostame uue auto, siis on kõik uus ning auto veereb nagu iseenesest. Nii ka kooselus, kui armutakse ja ollakse alles alguses, tundub kõik nii ilus ja arvatakse, et nii see jääbki.
Auto näidikud hakkavad andma märku, kui midagi hakkab korrast ära minema. Paarisuhteski on ohumärgid, mis annavad teada, et midagi oleks vaja korrastada. Autole minnakse esimesel võimalusel remonti küsima. Paarisuhte mittetoimimise korral hakatakse sageli üksteist süüdistama ja mõttetuid seletusi otsima. Süüdlase otsimise asemel võiksime endalt küsida: „Mis on see, mis meie suhtes enam ei toimi? Mida mina saan selleks teha, et olukord muutuks?"
Hästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel — mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega. Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?”.
Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.
Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse — nii sõnades kui läbi tegude.
Kui teise kohalolek või selle puudumine hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana, siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?”. Aeg-ajalt peaksid kõik kooselus olevad partnerid endalt küsima: „Kas minu paarisuhe on rahuldustpakkuv? Kas see suhe kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?”.
Kui on midagi, mis mulle selles kooselus ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida. Enne kui hakata oma partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.
Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt?
Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna?
Kas mul on oma partneriga hea koos olla?
Kas ma igatsen ta järele?
Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis”.
See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõppeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.
Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite”, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada sinu poolt kirjeldatud määratlemata olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt sulle vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Räägi oma tunnetest, mida selline olukord sinus põhjustab ning selle olukorra mõjust sulle.
Kui räägime aga „sina-sõnumite” kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldusigi teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.
Millised nägemused on meil meie kooselule pikemas plaanis?
Kas meil on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes?
Kas me näeme meie kooselus ressurssi?
Kas nii mina kui partner panustame meie kooselusse võrdselt?
Kas me oleme oma kooselule pühendunud?
Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus.
Seega peab kumbki osapool paarisuhtes endalt küsima: "Mil viisil mina sellesse panustan?"
Paarisuhtekoolitus ei ole kindlasti mahavisatud aeg. See aitab paaridel saavutada lähedus ning käivitada protsessid, mis viivad sügavama, tervema ja elujõulisema suhteni pikas perspektiivis. Parandades paarisuhte kvaliteeti, parandavad nii naine kui mees ka oma laste elukvaliteeti.
Panustades oma suhte parandamisse, omandades paremaid konfliktilahendusoskusi, lihvides suhtlemisoskusi ja tugevdades pereväärtusi, võimaldame oma lastele harmoonilisema keskkonna, kust nad saavad eluks kaasa parimad oskused.
Igal inimesel on oma kriteeriumid, millal ta tunneb, et suhe ei toimi enam. Kindlasti ei peaks selleks mõõdupuuks olema konfliktide arv. Hea suhe on väärt koosolemist, kui tuntakse, et see suhe on tähenduslik. Ei ole mõtet loota, et suhe oleks tähenduslik 24 tundi ööpäevas. Tähenduslikus suhtes ei pea olema pidevalt harmoonia ja õnnetunne.
Suhe peaks meid rikastama. Selles võib olla ka konflikte, kuid olulise tähendusega on nende lahendamine. Sageli lahendatakse konflikte sel moel, mis ei anna rahulolu ühelegi pereliikmele. Jääb pidev rahulolematus, vimm ja viha. Püsiv tunne, et sind ei ole mõistetud.
Kui ühel paarisuhtes olijal on probleem, on paarisuhtes probleem. Paarisuhtes on oluline pühendumine, oma osa tegemine. Kui üks partneritest on võtnud vastutuse enamuse igapäevaelu juurde kuuluvate ülesannete lahendamise ja korraldamise, kipub suhe tasakaalust välja minema.
Keegi ei ole meist eksimatu. Kuidas andestada oma partnerile? Andestamine on protsess, kus oluline roll on nii andeks palujal kui andeks andjal.
Paarisuhtes tekkinud tõsised probleemid ei lahene iseenesest. Mõnda aega võidakse ju eksisteerida, kuid kuni järgmise arusaamatuseni. Siis ollakse tagasi seal, kus eelmine konflikt lahendamata jäi.
Kui see artikkel pani sind mõtlema, et vajad nõustamist, siis vali omale nõustamine SIIT!
Allikas: peresuhted.ee
