Inimlikuks teeb ka tema parim ja halvim omadus – otsekohesus. Meediaajastul, mil kunagi ei tea, kui paljudeks aastateks mõni kontekstist välja rebitud fraas netiavarustesse ringlema jääb, on värskendav, kui keegi ütleb välja, mida mõtleb.

Luisa ja Taavi pole kunagi varjanud, et nende suhe tekkis rahulikult, ei olnud ülepeakaela armumist esimesest pilgust. Kaheksa aastat tagasi, pärast tutvumist Leigo järvemuusikakontserdil hakati koos väljas käima. “Meil läks see algus päris pikale. Mulle meeldis, et Taavi oli džentelmen, hästi hooliv ja hoolitsev. Olen harjunud, et pigem ise hoolitsen teiste eest, nii et uus olukord oli mulle nii võõras! Üks vanem sõbranna ütles: “Kui sa teda nüüd tõsiselt ei võta, oled täitsa loll.” Mind hämmastas, et keegi viitsib igal mu kontserdil käia ja minu pärast natuke rohkem teha.”

Luisa ütleb, et siiamaani on paarisuhtes kõik toiminud. “Võib-olla ei jõua me teineteisest väsida seetõttu, et mõlemal on nii kiire elutempo? Kui iga päev näeksime, oleks ehk raskem.” Oktoobris oli Taavi ära 22 päeva, aga Luisa sõnul sellega harjub. Sobib ka see, et nad piisavalt erinevad on: “Mina olen elav, lähen kohe põlema. Taavi on rahulik, kaalutletud, enne mõtleb, kui ütleb. Tal on hästi hea lause – ta ütleb, et ei ole minuga mitte kunagi tülis. Kui meil on vaidlus, siis ilmselgelt mina vaidlen – suures osas iseendaga.” Aga just see, et Luisal on alati oma seisukoht ja ta on iseteadlik, Taavit köidabki. Mehe sõnul on nende koospüsimise alus see, et tulised vaidlused võidab alati Luisa. “Esimesel kohtumisel jäi ta mulle silma kui iseloomuga tüdruk,” ütleb Taavi. “Temas on heas tasakaalus nii magusaim suhkur kui ka kangeim tšillipipar. Väga imetlen ta kannatlikku meelt – ega tal minu kõrval ülemäära lihtne ole.” Mis puutub abiellumisse, siis nii feminist Luisa ei ole, et ettepaneku ise teeks. “Üks kord elus võiks ikka üks romantiline hetk olla,” arvab ta.

Maalida võiks maailma

Taavi sõnul Luisa tõenäoliselt ohkas, kui kuulis, et mees peaministriks sai. “Eks seal on ikka päris oluline vahe, kas sa oled minister või peaminister,” ütleb Luisa. “Vastutus on metsikult palju suurem, nagu paratamatult ka avalikkuse huvi. Aga ega mul valida olnud. Taavi armastab tohutult oma tööd, olen ta üle väga uhke.” Luisa on küll vahel nutnud ja tundnud, et enam ei jaksa, aga nõrkushetked mööduvad.

“Olen elav, lähen kohe põlema. Taavi enne mõtleb, kui ütleb.”
Avalikkuse tähelepanu ei tähenda vaid kollase meedia pealkirju stiilis “Luisa kandis teist korda sama kleiti!”, üles kaevatakse iga samm, mis ta iganes teinud on, isegi enne Taaviga kohtumist. “Sellised asjad jõuavad minuni rohkem sõprade naljade kaudu. Kommentaare ei loe ma mingil juhul, pahatahtlikke inimesi leidub nagunii.” Ta kinnitab, et on juba harjunud jälgimisega, kas tal on müts peas või mis ta ostukorvi paneb. “Minu õnn, et olin juba enne avaliku elu tegelane. Täna mind ei morjenda, mida kõmumeedia arvab, homme on kellegi teise “uudis” peal.” Luisa leiab, et kuni ta lähedastele liiga ei tehta (mida ka vahel juhtub), ajab vahel naerma, millest kõigest suudetakse lugu teha või mida välja mõelda. Oma karjääri ta mehe töö tõttu pooleli ei ole jätnud, ehkki valib hoolikamalt projekte, kus osaleb.
Luisa on 158 cm pikk ja kõnnib ülikõrgetes kingades kindlalt kui tennistes.

Unistuste sildadel

See, kuhu ta praegu jõudnud, on lapsest peale suure töö tegemise tulemus. Esimest korda esines väike Luisa kolmeaastasena Linnahalli laval, kooliajal käis kõikides ringides õmblemisest karate ja balletini välja. Ta kasvas tavalises Elva peres, kortermajas koos vanema ja noorema vennaga (vanem õde suri kaheksa-aastasena). 15aastasena kolis neiu Tallinna ja neli aastat hiljem lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli dirigeerimise erialal. “Iseseisvus tuli tänu sellele. Kui kõht on tühi, pead selle makaroni endale ise keetma. Kui oma nädalaraha kino peale kulutad, sööd ainult kiirnuudleid. Neid sai jube palju söödud!” naerab ta.

Kõrghariduse sai ta aga Balti Filmi- ja Meedia­koolis helirežii alal. “Olen uhke, et lõpetasin selle nominaalajaga ära. Esimesest aastast poole olin superstaarisaates, teisest poole tantsusaates, kolmandal sain lapse – sellest hoolimata olin kursusel ainus, kes nominaalajaga lõpetas.” Kuus aastat hiljem õpib ta majandust ning on oma otsusega väga rahul. “Käin koolis igal õhtul, mõni päev lõpeb kell 21.30, päris väsitav. Aga mulle meeldib, hästi põnev on!” Ta leiab, et lisaeriala tuleb kasuks ajal, mil ta enam aktiivselt ei laula, ning nii süvenebki hoolega mikro- ja makroökonoomikasse.

Ilma varasema majandushariduseta aitas magistriõpinguid alustada asjaolu, et ta on olnud oma tootmisettevõtte juht. Kui Miina sündis, tundis toona 22aastane Luisa seitsme kuu möödudes, et lapsega kodus olemisest jääb talle väheks. Ta ei tahtnud laulda, kuna esinemised olnuks pigem õhtuti, ning hakkas hoopis lastemööblit tegema. “Esimese tellimuse, 800 patja, õmblesin ise. See kõik oli põnev kogemus ja arendas stressitaluvust, samas kui emaks saamine tähendas vähem muretsemist pseudoprobleemide pärast.” Kui ta paari aasta pärast lavalaudadele naasis, müüs ta ettevõtte maha, kuid Rahvusmööbel tegutseb endiselt.

“Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud selle pärast, et olen naine.”

Jaksu ja kõigesuutmist tõstab esile ka sõbranna Mai Palling, kes tunneb Luisat juba keskkoolist alates, mil nad ühiselamus toakaaslased olid: “Ta oskab teha mitut asja korraga: ilma igasuguse närvilisuseta valmistada kolme pearooga, nelja kooki ja selle kõrval lapsi kantseldada, külalistega lobiseda ja lambipirne vahetada! Luisa mootor on väga võimas, töötab stabiilselt, ja kui vaja, on äkiline.”

Mis oleks, kui

Pärast osalemist saadetes “Eesti otsib superstaari” ja “Tantsud tähtedega” juhtis Luisa kokasaadet “Lemmikretseptid” ning tegi kaasa “Su nägu kõlab tuttavalt” hooaja. Ta õppis nendest palju ning kui keegi pakuks talle praegu teles uue projekti juhtimist või selles kaasa tegemist, prooviks ta kindlasti. Ta on olnud ametis ka tõlkebüroos projektijuhina, PÖFFil ja mõne päeva isegi hotelli hommikusöögiteenindajana. “Võiksin töötada tootmisasutuses või innovaatilises tehnoloogiaettevõttes. Olen vahepeal kandideerinud ka, aga praegu, kui plaat välja tulemas ja tegemist on metsikult palju, olen õnnelik, et keegi mind tööle ei ole võtnud – muidu oleksin juba hull valmis!”

Praegu Luisa ei usu, et ta poliitikasse läheb. “Ma ei saa tuleviku suhtes millegi kohta kindlalt ei öelda. Ma ei saa lapsele ei öelda, kui ta arvab, et tal võiks olla kaks õde ja kolm venda – ma ei tea, kas ma nad kõik ise sünnitan, aga on ju võimalik, et ühel päeval on meie peres kuus last.”

Kodus poliitikast rääkimist paar ei väldi, see oleks sama kui mitte muusikat kuulata. “Kui elukaaslane on peaminister, oled ikka kursis. Aga kindlasti ma ei ole mingi ekspert!” Poliitikast rääkides usub Luisa sookvootide kohta, et naistel on võimalik kaugele jõuda ka ilma, et neid lubataks kuhugi sootunnustest lähtuvalt. “Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud selle pärast, et olen naine. Ja ma ka ei tea kedagi, kel oleks midagi soo tõttu saavutamata jäänud.” Hiljuti käis tema ülikoolis esinemas väliskülaline, kes rääkis pikalt sellest, kuidas naised ei taha olla juhid. “Tundsin, et see on nii jabur! Kindlasti on inimesi, kelle jaoks pere on olulisem või kes tahavad liigset stressi vältida, aga selle põhjal üldistada, et naised midagi ei saavuta, on absurdne.”
Ta tunnistab, et talle meeldib, kui mehed avavad uksi ja aitavad mantli selga. “Ei pea olema kõik võrdne. Ma ei näe, et firmade juhatustes peab kindlalt olema see kogus naisi ja see kogus mehi. Kui on ala, kus mehed on tugevamad, siis peavad juhtkonnas olema mehed, et asi toimiks hästi. Olen alati uskunud, et kui sa midagi tahad ja selle nimel vaeva näed, on kõik võimalik. Kui ise ei pinguta, ega keegi hõbekandikul sulle juhatuse esimehe kohta too.”

Peidetud pool

Nii nagu ta töötaks IT-idufirmas või juhiks tele­saadet, mängiks ta hea meelega ka teatris või seriaalis. Vanemuises koer Lottet kehastades sai ta hea kogemuse ning oleks peaaegu mänginud ka kassi muusikalis “Cats”, mis aga teatril lavastamata jäi. Mulle meenub, kuidas kaheksa aastat tagasi superstaarisaadet vaadates igal nädalal Luisa silmi nähes mõtlesin, et appi, see naine on ju kass. Justkui oleks ta mu mõtteid lugenud, ütleb Luisa: “Ma olen kass. Vietnami kalendri järgi olen kassiaastal sündinud, võib-olla sellepärast olen pigem koera- kui kassi­inimene, ei talu endasarnast kõrval. Võin kassile pai teha, aga ma ei saa temaga sõbraks, ma ei tunne end turvaliselt. See on õõvastav, kui kass mulle otsa vaatab. Siis on kaks varianti: tema ründab mind või mina teda.”
Luisa on ristitud ja talle meeldivad kristlikud põhimõtted, aga ta läheb endast välja, kui keegi talle midagi peale suruma hakkab. “Ma ei usu, et kui minuga midagi juhtub, on see selle pärast, et keegi karistab mind. Kui jään haigeks, siis olen ilmselt üle töötanud ja organismi vajadusi eiranud.”

Ta usub, et karmaga ei peaks mängima. “Kui keegi on minuga halvasti käitunud, ei tee ma midagi vastu. Usun, et kui oled halb, siis see karmapall tuleb sulle kunagi tagasi – võib-olla hoopis teises valdkonnas.” Luisa leiab, et me ei õpi kellegi teise vigadest, vaid iseenda omadest: “Teiste vigu on ka tore märgata, aga lõpuks pead kõik ikka ise läbi kogema, et asjast päriselt aru saada.”

Vananeda ta ei karda. “Mulle meeldib olla järjest vanem,” ütleb Luisa. “Kogu aeg tuleb juurde eneseusku. Mulle meeldiks juba olla 40aastane, see tundub mõnus vanus. Arvan, et selleks ajaks olen ise juba rahunenud ja ei ole pidevalt kaheksat uut mõtet, mida veel tahaksin teha!”