Minu, sinu või meie raha?

Kui mõne paari jaoks on enesestmõistetav, et oma elu jagades jagavad nad ka kogu maist vara, siis mõni inimene tuletab 40aastasest abielust hoolimata kaasale meelde, et too talle sibulate eest 50 senti võlgneb.

Kui Triin (30) ja Markus (26) panid kokku kolides paika uued reeglid, sündisid pere rahapoolt puudutavad otsused iseenesest. Kuna koos hakati elama Triinu elamispinnal, siis üüri- ja eluasemega seotud arved saabuvad naisele. Tema saadab need edasi Markusele, kes siis kannab üle oma poole kuludest. Arved ja eluolukulud makstakse võrdselt pooleks ning ülejäänud rahaga võib kumbki oma äranägemise järgi toimetada. Markus: “Teineteise kulutusi me omavahel ei aruta, oma lõbude ja nautlemiste eest tasub igaüks ise.” Kingituste puhul tegi Triin ettepaneku, et kui on mõnele sünnipäevale või tähtpäevale minek, siis hoolitseb kingi eest see, kelle sõbra või sugulasega tegemist on. See tundus praktiline lahendus, kuna peredes on erinevad kingituste tegemise kombed.

“Ma ei kujuta ette, et annaksin oma palga mehe kätte.”

Isiklike kulutustega on lihtne, aga et oma ühiseid väljaminekuid paremini hallata, otsustas paar tellida ühise pangakaardi. Sinna kannab kumbki iga kuu võrdse summa. Seda raha kasutatakse toidupoes, ehituskaupluses ja muude ühiste kulutuste eest tasumisel. Ka restoranis tasub paar enamasti ühise pangakaardiga, kuigi mõnikord makstakse väljas süüeski kordamööda. “Minu jaoks pole see sugugi imelik, kui naine väljas käies minu eest maksab,” sõnab Markus.
Triinule on raha eraldi hoidmine harjumus­pärane: “Ka mu ema oli oma raha­asjades iseseisev ja eks see ole mingil määral lapsepõlvest kaasa tulnud arusaamine. Ma ei kujuta ette, et annaksin oma palga mehe kätte ning hakkaksin siis oma kulutusi temaga arutama ja oma väljaminekute tarvis raha küsima.” Triin tunnistab, et oma kulutuste üle ta arvet ei pea, sest seni pole selleks reaalset vajadust olnud. Markus seevastu on pere raamatupidaja, kellel on sisse seatud põhjalik Exceli tabel, kuhu kannab kõik oma igapäevased kulud. “Enne kui üles ei kirjuta, ei saa sa ka teada, kuhu raha kaob,” on ta kindel.

Kontrollitud korralagedus

Janika (26) ja Mihkel (28) on olnud elukaaslased kaks aastat, mõni aeg tagasi soetas paar ka oma esimese ühise kodu. Mihkel: “Rahaasjades meil kindlat süsteemi pole. Maksame nagu jumal juhatab ehk tasub see, kelle rahakott parasjagu vähem auguliseks on tulistatud.”

Üldiselt püütakse ära jagada, et kui üks tasub kommunaalmaksed, siis teine internetiarve, kuid kokkuvõttes kannab kulud see, kellel parasjagu rohkem raha on. Kuna korterilaen läheb iga kuu maha Mihkli pangakontolt, on Janika võtnud enamiku toidukuludest enda peale.

Paari tutvudes oli naine ebastabiilse sissetulekuga vabakutseline ja nii kujuneski välja, et kulutatakse selle rahakotist, kellelt võtta on. Aga nad ei ole kunagi pidanud arvestust, mida üks on maksnud ja palju teine selle eest võlgneb. Janika on isegi mõelnud, et võiks oma kulude planeerimiseks luua konkreetsema süsteemi: “Näiteks püüame aeg-ajalt mingi summa kõrvale panna, kuid enamasti kulub see raha ikkagi ära uuele mööblitükile või lambile, mida uude korterisse vaja.” Mihkel tunnistab, et on mõne korra siiski veebipangas olevale rahapäevikule pilgu peale visanud, et oma kuludest aimu saada, kuid sealt vaatavat vastu nii karm reaalsus, et ta on keeldunud päevikut rohkem avamast. Janika tõdeb, et kui nad ka suudavad oma kulutusi kärpida või sisse­tulekuid suurendada, kulub lisaraha luksuslikuma toidu või kallima veinipudeli peale.

Kuigi paari rahaasjad on üsna kaootilised, ei ole raha pärast tülitsemist kunagi ette tulnud. Ühisest rahakotist räägib seegi, et ise nad endale eriti riideid ei osta. Kui Janika näeb poes midagi ägedat, siis ostab selle Mihklile kingituseks. Või kui Mihkel vihastab elukaaslase käekoti pärast, sest see on põhjatu ja sassis, kutsub ta naise poodi kaasa ja koos valitakse uus kott.

Kes maksab, see tellib muusika

Liis (33) ja Tarmo (36) on koos elanud viis aastat. Nende majapidamises on välja kujunenud, et kodulaen, elamiskulud ja ühised reisid on alati Tarmo õlul ning söögi, majapidamistarvete ja oma autoga seotud kulutuste eest vastutab Liis. Eraldi kokkulepet raha jaotuse kohta paar ei teinud, see lihtsalt kujunes iseenesest alates esimesest päevast.

Liis meenutab, et tema lapsepõlvekodus pidi ema kõigega ise hakkama saama. Ka varasemates suhetes on Liis võrdselt panustanud, kuid et praeguses kooselus pole nende sissetulekud võrdsed, on Tarmo rahaohjad enda kätte haaranud. Liis: “Suuremate ostude puhul ühist arutelu ei toimu, sest kuna Tarmo maksab nende asjade eest, siis tema võtab ka otsused vastu.”

“Raha toodi koju ja pandi baarikappi.”

Üldiselt on Liis nende rahakorraldusega rahul, kuid pisut kriibib hinge, et elukaaslane saab endale lubada kalleid rõivaid, samas kui tema peab oma teenistusele vastavalt tagasihoidlikumalt läbi ajama. Aga kui mees Liisile kingitusi teeb, siis enamasti hinnalisi, millele naise enda hammas peale ei hakkaks.
Liis naerab, et tegelikult on mees paras macho, kellele käib au pihta, kui kaasa poes või restoranis maksta soovib – ta kamandab naise oma rahakoti kiiresti ära panema. “See ei tuleks kõne allagi! Mu isa on samasugune härrasmees, kes naiste eest hoolitseb,” selgitab Tarmo. Liisi ülesanne on olla ilus ja enda eest hoolitseda. “Ta ei küsi kunagi, kui palju mu saapapaar või kleit maksis,” tunnistab naine. “Samas peavad kallid ostud olema alati temaga koos valitud ja läbi räägitud, sest muidu pean ma kuulama, kuidas ma ikkagi omapäi häid otsuseid teha ei oska.”

Liis teab, et kaasale meeldib tema elu kontrollida: “Talle meeldib, et ma temast sõltuv olen. Samas aga pole mul sellise elukorralduse vastu mitte midagi, sest mina saan ennast tema kõrval naisena tunda.”

Oluline pole võrdne sissetulek, vaid võrdne panus suhtesse

Kaire (54) ja Toomas (54) on abielus olnud 35 aastat. Viimased paarkümmend aastat on nad Toomase töö tõttu elanud maailma eri riikides. Paar tunnistab, et otseselt nende rahalised kohustused jagatud ei olegi. Enne Kaire koduseks jäämist ostis naine toidu ja mehe kanda jäid arved. Nüüd, kodusena, on Kaire kasutuses abikaasa krediitkaart. Kuna nende Eestis elamise ajal maksti palka sularahas ja pangakaarte polnud veel olemaski, toodi raha koju ja pandi baarikappi, kust vajadusel võttis see, kellel tarvis.

Välismaale kolides oli selge, et Toomase sealne teenistus ületab kordi palga, mida nad Eestis kahe peale suutnuksid teenida. Kaire pikaajalisele tööle minna ei saanud. Naine tunnistab, et on kogenud omajagu süütunnet, et ta raha sisse ei too, kuid tülisid pole selle pärast olnud. Talle meeldib, et mees rahaasju ajab.
Toomase arvates on plussiks ka see, et kuna raha on ühine, tehakse kõik raha puudutavad otsused üheskoos: “Tänapäeval on kombeks jagada pere raha kaheks ja kõrvalt vaadates tundub, et ka muud ühiselu valdkonnad on jagatud sinu ja minu omadeks. Minu seisukoht on, et kui ma olen usaldanud oma elu kellegagi jagada, siis raha on küll viimane asi, mida eraldi hoida.” Kaire on sellega igati päri.

Paari arvates mõjutab enamikku inimestest sotsiaalne surve. Näiteks ühiskondlik arvamus sellest, kuidas peres peaks rahaasju ajama või soolist võrdsust defineerima. Toomase arvates ei seisne võrdsus meeste ja naiste vahel mitte selles, et kumbki pool võrdselt arveid maksab, vaid selles, et mõlemad annavad endast parima, et oleks hea elada. “Oleks alatu tahta, et mehed sünnitavad, ja kui see ei saa olla võrdne, ei saa ka muu olla mõõdetavalt võrdne,” on tema seisukoht.

Mida rahaasjus tähele panna?

Kaja Kibena, Nordea panga müügitoeosakonna juht

Paarisuhtes tasub nii ühistest kui ka isiklikest rahaasjadest valehäbita rääkida. Ühiste unistuste ja kohustuste täitmise kõrval on oluline ka igaühe isiklik säästupuhver, mis tagab parema toimetuleku olukorras, kus teise peale loota ei saa.

Säästude kogumine aitab paremini toime tulla ootamatus olukorras, olgu see töökoha kaotus, haigestumine või tavapärasest suuremad autoremondiarved. Ka laste sünni puhul võib säästupuhvrist kasu olla.

Tuleviku kindlustamine – mida varem alustada pensioni kogumisega, seda enam töötab inimese kasuks aeg. Tehes näiteks väiksemaid sissemakseid kolmandasse sambasse juba esimesest palgast, võib pensionieaks saavutada parema tulemuse kui hiljem suuremate maksetega alustades.

Suurte unistuste täitmiseks ei pea alati laenama. Targalt tegutsedes ja ka väikeste summadega alustades saab suuri asju teoks teha investeerimisega. Paarid ja pered võivad ka koos panka nõustamisele tulla, et ühiseid ja isiklikke võimalusi välja selgitada.

Investeerimine haridusse ja oskustesse teeb enesekindlamaks ja avab rohkem uksi tööturul.

Ühine kodulaen võetakse tavaliselt pikaks perioodiks. Siis tasub alati kaaluda ka laenukindlustuse ja töövõimetuse lisakindlustuse sõlmimist.