Miskipärast hakkasime äsjasündinud poega aga hoopis Fjodoriks kutsuma. Ilmselt olime mehega vaadanud lapsepõlves liiga palju multikat “Kolm sõpra Prostokvašinost”, kus tegutses ontlik ja tubli poiss hüüdnimega Onu Fjodor.

Hüüdsime poega Fjodoriks 9. elukuuni, kuni naabrid hakkasid juba manitsema, et võiksime ikka õiget nime tarvitada. Võtsime neid kuulda, kuid koos sellega muutus ka terve meie elu. Vagurast beebist sai mõne nädalaga mürakaru, kes ei püsinud enam pudeliski paigal.

“Arengulised iseärasused,” ütlesid tuttavad. Jah, ilmselt olidki. Aga miski sees ikka kripeldas: äkki on asi nimes, mis nii totaalse muutuse kaasa tõi? Oli ju filmi “Üksinda kodus” tormakas peategelane samuti Kevin.

Viieaastaselt avastas poegki selle filmi ning vaatas seda päevast päeva, kümneid kordi, pilk telekale kleebitud. Kui küsisin, miks film talle nii väga meeldib, kuulsin vastust: “See Kevin seal on nii minu moodi!”