- Lapse magamajäämine võtab aega terve igaviku.
- Laps jääb magama ainult siis, kui ma teen üht või mitut järgmistest tegevustest: toidan teda rinnast või pudelist, annan lutti, hüpitan, hoian süles, kiigutan, sõidutan teda autos.
- Laps ärkab öösel tihti üles.
- Laps ei jää kergesti magama või magab väga lühikest aega.
Kas need väited kehtivad teie kohta?
- Soovin väga, et mu laps magaks paremini.
- Ma ei taha ega saa lasta lapsel end magama nutta.
Oma isiklike üleelamiste tulemusel sündinud raamatus "Nututa uni", kirjutab Elizabeth Pantley sellest, kuidas ta lastest ja magamisest nii palju teab.
Olen nelja lapse uhke ja õnnelik ema. Minu lapsed on minu jaoks kui päikesekiired nii siis, kui nad magavad, kui ka siis, kui nad on ärkvel. Vanim laps, nüüd juba neljateistkümnene Angela, tutvustab mulle praegu teismelise kasvatamise (seni ainult) rõõme. Temast veidi nooremad on kaheteistaastane Vanessa ja kümneaastane David. Ning siis on veel kaheaastane Coleton. Ah, Coleton - meie pisike ootamatu aare, kes tuletas mulle jälle meelde kõik need imelised asjad, mis mulle beebide juures meeldivad. Ning tuletas meelde ka selle, et koos beebidega saabuvad ... unetud ööd.
Minu kaks last kasvasid ilma tarviduseta sellise raamatu järele. David oleks nagu õpiku järgi maganud, ma vaevu mäletan seda perioodi oma elus. Vanessa oli üks neist väga ebatavalistest imikutest, kes magas juba kuuenädalaselt imekombel kümme tundi järjest. (Ma ei usuks seda ise ka, kui ma poleks seda päevikusse üles kirjutanud!)
Mu vanim ja noorim laps ärkasid aga öösiti sageli üles. Üritades oma noorimat last Coletoni õigel ajal - ja terveks ööks - magama saada, avastasin terve hulga imepäraseid, praktilisi ja leebeid lahendusi. Kirjaniku ja kasvatuspedagoogina tahaksin neid ka teiega jagada, lootuses, et ka teie saate kunagi sõba silmale.
Kuudepikkuste uuringute, oma kogemuse ja katseperedega töötamise tulemusena olen kogunud ja süstematiseerinud hulgaliselt leebeid ideid ning nimetan seda kogumit nututa une lahenduseks. Tegemist on kümne¬astmelise kavaga, mis aitab teie lapsel terve öö magada. Eesmärgi saavutamine ei ole üldse mitte jäik ega ebameeldiv protsess. See ei eelda lapse nutma jätmist - mitte hetkekski. Vastupidi, see võimaldab teil raamatus esitatud ideede ja uurimistulemuste põhjal luua oma perele kohandatud kava, ning seda lihtsa ja arusaadava raamistiku toel. Siin tutvustatav meetod on õrn ja leebe, kuid samas väga tõhus. Aga lubage mul kõigepealt rääkida, kuidas mul üldse selle raamatu kirjutamise idee tekkis.
Neliteist aastat tagasi, kui Angela oli alles imik, seisin ma silmitsi sama dilemmaga nagu teie praegu. Angela uni ei kestnud tervet ööd järjest. Vastupidi, ta ärkas minu tähelepanu saamiseks iga kahe tunni järel üles.
Värske ja kogenematu emana otsisin lahendusi raamatutest, artiklitest ja teiste vanemate käest ning sain peagi aru, et imikute une küsimuses valitseb kaks koolkonda. Üks neist pooldab lapsel nutta laskmist, kuni laps õpib ise magama jääma, teine leiab, et imikute öine ülesärkamine on normaalne ja vanemate ülesanne ongi oma lapse eest nii ööl kui päeval hoolt kanda. Viimaks, kui aeg on sealmaal, jääb laps lõpuks ise terveks ööks magama.
Lühidalt võiks need meetodid kokku võtta nii: „lase nutta" või „harju ära". Mina ei soovinud kumbagi neist. Teadsin, et peab olema parem viis - kusagil öise eiramise ja päevase kurnatuse vahel peab olema kesktee, mis sobib nii minu lapsele kui ka mulle.
Neil ammustel aegadel tundsin end pärast kogu oma uurimistööd imikute ja nende habraste vajaduste kohta süüdi ja isekana, et mul tekkis soov segamatu ööune järele. Peaaegu võimatu oli leida kooskõla Angela öiste vajaduste rahuldamisega seotud instinktide ja väsimuse vahel, mis takistas minu päevaseid tegemisi lapsevanemana. Aeg möödus ja lõpuks magas mu tütar terve öö järjest - aga mitte enne, kui pärast oma 2. sünnipäeva.
Nutta laskmise meetodi pooldajate suust kõlab see soovitus väga lihtsalt. Paar ööd nutmist ja laps magabki terve öö, igal ööl. Kui see ainult oleks nii lihtne!
Minu uuringud näitavad, et selline väheste pingutustega saavutatud edu saab osaks ainult väga üksikutele vanematele.
Paljud kogevad nädalatepikkust ja tunde kestvat öist nutmist (sageli nutavad nii laps kui ka vanem). Mõned lapsed nutavad nii tugevasti, et hakkavad oksendama. Osa vanematest leiab, et öine nutmine kahjustab nende lapse isiksust, muutes lapse klammerduvaks ja rahutuks. Paljud ütlevad, et iga tagasilöök (hammaste tulek, haigus, lõunauinaku vahelejäämine, puhkusele minek) viib neid taas tagasi endise öise ärkamise probleemi juurde ning nad peavad oma lapsel ikka ja jälle nutta laskma.
Paljud (kui mitte kõik) vanemad, kes kasutavad viimses hädas nutta laskmise meetodit, usuvad, et see on ainus viis, mille abil on võimalik laps terveks ööks magama saada.
Minu isiklik kogemus nutta laskmisega
Angela magamatuseperioodil andsin ma sõprade, pere ja koguni laste¬arsti survele alla. Nad arvasid, et paar nutuööd lahendavad meie probleemi. (Kui te praegu seda raamatut loete, teate ilmselt, mismoodi see surve välja näeb.) Nii otsustasin ühe õuduste öö jooksul lapsel nutta lasta.
Oh, ma käisin teda üsna tihti vaatamas, pikendades siiski iga kord ajavahemikku. Kuid iga kord, kui jälle lapse juurde läksin, tabas mind valusa löögina pilt minu kallist pisikesest, kes oma käsi minu poole sirutas ning ahastavalt ja abitult „emme!" karjus, väikesest näost peegeldumas kabuhirm ja segadus. Ja nuuksumine. Pärast kahetunnist piina nutsin ka mina.
Võtsin oma kalli lapse sülle ja hoidsin teda kõvasti käte vahel. Ta oli liiga erutatud, et süüa, ja liiga pinges, et magada. Hoidsin teda süles ja suudlesin tema pead, samal ajal kui ta keha värises ja vappus nuuksetest. Mõtlesin: „Kas see meetod vastab tõesti lapse vajadustele? Kas see meetod õpetab talle, et maailm on väärt tema usaldust? Kas see on kasvatamine?"
Otsustasin sealsamas: nad kõik eksivad. Eksivad kohutavalt, talumatult, valusalt. Olin veendunud, et selline meetod on teise inimolendi labane ja jõhker kohtlemine. Lasta lapsel piina ja hirmu käes kannatada, kuni ta alistudes magama jääb, on südametu ja minu jaoks mõeldamatu.
Lubasin oma lapsele, et ei mõtlegi enam seda teha, mida teised meile ette kirjutavad. Ma ei lase tal enam kunagi nutta. Veelgi enam, ma tõotasin, et ka tema vennad ja õed ei pea kunagi läbi tegema seda õudset kogemust, mille meie just üle elasime. Ja nii läkski.
Katkend on Elizabeth Pantley raamatust „Nututa uni".
Allikas: inimene.ee
Vaata selgitust selle kohta, miks beebid terve öö järjest magada ei taha, SIIT!
