Lähed lapsega kelgutama? Need on kuus reeglit, millest peaks iga liulaskja kinni pidama!

Lume tulekuga haaravad kõik, kes vähegi saavad, oma lapsed ja kelgud kaenlasse ning mäele. Kelgutamisrõõmust suuremaks võib aga saada kelgutamisstress, sest kui mäel on palju rahvast, siis on kokkupõrked, tülid ja arusaamatused kerged tulema. Need on kuus asja, mida tuleks kindlasti "mäeliiklusest" teada.

Pered tulevad mäele selleks, et kelgutamisest rõõmu tunda. Milliseks kujuneb olukord aga tegelikult, teab igaüks, kes on oma põngerjatega ülerahvastatud kelgumäel käinud. On hulganisti asju, mida viisakas inimene mäe peal ei tee ja ei luba teha ka oma lastel.

1. Üles — alla liiklus ei käi ühte ja sedasama rada pidi

Igal kelgumäel on omad iseärasused, kuid üldiselt on nii, et mäe keskelt lastakse alla ja mäe äärest tullakse üles. Mida aga näeme tegelikult, on see, et alla lastekse küll keskelt, sest keegi ei taha piirdesse sõita, kuid üles tullakse kust juhtub. Tagajärjeks see, mis tegelikult kellelegi ei meeldi — allalaskjad karjuvad, et eest ära ja ülesrühkijatel on täiesti ükskõik, sest nad ei viitsi oma rasket kelku mäe ääre poole vedada ja tulevad üles täpselt sealt, kus tema liug lõppes. Isegi korralik kokkupõrge allalskjaga ei muuda mäe peal kakerdaja meelt, sest tema leiab ikka, et tema pole süüdi, sest talle sõideti ju otsa.

2. Liurajale ei koguneta omavahel lobisema

Nende jaoks, kes üleval oma liugu ootavad, on täiesti masenadav, kui mõned otsustavad, et parim koht lobisemiseks on just keset mäge seistes. Oleks, et nad seisaks paigal, siis teaks allasõitjad vähemalt ohu asukohaga arvestada, kuid ei — vahetatakse paar sõna, siis uimerdatakse paar sammu, siis peatutakse jälle, et rääkida, siis jalutatakse pisut edasi — samal ajal kelgud ühelt ja teiselt poole mööda tuiskamas. Mõne kelgujuht keerab ennast ka poole hoo pealt kummuli, et mitte jutustavatele ja uimerdavatele tegelastele otsa sõita.

3. Roolikelgu juhile tuleks ka rooli kasutamist õpetada

Kui mäe peal olijad oskavad kokkupõrke vältimiseks enamasti ette ennustada, mis suunas üks või teine mäest alla kihutav kelk liigub, siis roolikelkude puhul on teine lugu — need muudavad suunda seda ootamatumalt, mida pisem on roolikeeraja. Pisikesed liuglejad, kelle hoog liiga suureks kipub, või kes lihtsalt rallida otsustavad, võivad rooli täiesti suvalisel hetkel risti keerata — siis on kelk keset mäge kummuli ja kõk kohad kisa täis. Samuti võivad nad ootamatult teistele otsa keerata, sest ei jaksa kõrvalekalduva kelgu rooli enam otseks keerata.

3. Telefoniga ei pea just keset liumäge rääkima

Seisaks see rääkija vähemalt paigal, aga ei! Paljudel on kombeks rääkimise ajal ühest kohast teise uidata ja seda ka mäe peal, kelk sabas. Ja kui selline rääkija otsustab diagonaalis mööda mäekulge telefoniga lobisemise ajal või seal sõnumeid saates uitama hakata, endal pika nööriga kelk sabas, siis suudab ta sellega suure hulga teisi kelgutajaid vihaseks ajada. On ka neid, kes on võimelised kaks tundi jutti mäe peal telefoniga kõikjal ja igast asendist pilte tegema, olles sellega teistel pidevalt jalus.

4. Poole mäe keskele staabi tegemine pole hea mõte

Tuleb suurem seltskond täiskasvanuid koos väikeste lastega ja otsustavad, et kuna mägi on liiga kõrge või järsk, siis oleks parem oma lapsed poole mäe pealt lahti lasta. Tore, turvalisuse peale peabki mõtlema, kuid miks teha oma staap keset mäge! Kas selleks, et teised käega lööksid, päeva luhutunuks loeksid ja minema läheksid? Kui soovitakse kasutada vaid mäe alumist külge, siis peaks siiski oma liulaskmist mitte mäe keskelt, vaid külje poolt alustama.

5. Küngaste ehitamine suvalistesse kohtadesse on ohtlik

Suurematele lastele, kes käivad kelgutamas omapead, tasuks selgitada ka seda, et hüpekaid ei tasu suvalistesse kohtadesse ehitada — väikeste laste kelgud võtavad kogemata hüpekast üle sõites suure lennu üles ja need kukkumised võivad olla väga ohtlikud. Pole kasu argumendist, et ärgu siis väiksemad sõitku hüpekate otsa. Neid poole mäe peale tehtud mügarikke lihtsalt pole ülevalt näha! Kes tahab trikitamist harjutada, peaks oma künka meistardama kohta, mis teistele ohtlik pole, Hea oleks see ka märgistada, kasvõi erksavärvilise spreijutiga. Hüpeka tegemiseks lund kogudes on erit rumal keset mäge auke kaevata — kelgumägi pole mingi liivakast, teiste kelgud võivad sinna aukudesse sisse sõita ja kelgutaja kõvasti haiget saada.

6. Ei mingit sõimlemist

Kõige elementaarsemad viisakusreeglid lähevad inimestel meelest mitte ainult autoroolis, vaid ka kelgumäel. Need sõnad, mis roolis vaid iseenda kuuldes lendu lähevad, paisatakse täiskasvanute poolt, kes oma võsukese eesõiguse pärast võitlevad, kelgumäel välja lausa laste ees. Pole mingit vajadust teisi sõimata, kui eelpool loetletud soovitusi silmas pidada. Üldse kipuvad täiskasvanud mäe peal hullemad olema, kui lapsed.

Kelgutamine on tegelikult suur lõbu ja kui mäe peal olijad seda nii ka võtavad ja teistegagi arvestavad, siis on see tõepoolest mõnus talvine meelelahutus. Vastasel juhul on lastega kelgutamas käimine hullem, kui lastega poes käimine. Kui hull see viimane siis tegelikult ikkagi on, loe juba SIIT!