Küll kõik tuleb omal ajal... Stopp!
Ärge nüüd ehmuge – mõni laps hakkab kõndima juba üheksakuuselt, teine mõni kuu pärast aastaseks saamist. Üks väikelaps lobiseb kõvasti rohkem kui teine. Lapsed ongi erinevad. Sellegipoolest ei tee hiliste õitsejate puhul paha spetsialistiga nõu pidada. Kaotada pole midagi, ainult võita!
Tauri on praegu kümneaastane nutikas koolipoiss. Aga üksnes tänu sellele, et kohe ta põnnieas said vanemad jälile, et poisi kõnes ja seega ka üldises arengus on puudujääke. Nii asusid nad kärmelt kaotatud aega tagasi tegema ja pühendusid lapse järeleaitamisele.
Eitamine ja lootus
Tauri ema Janika Lill (40) aimas juba enne poja lasteaeda minekut, et laps on oma eakaaslastega võrreldes arengus kõvasti maas: ta ei rääkinud peaaegu üldse, ei otsinud omaealiste seltsi ega püüdnud kellegagi suhelda. Iseloomult ja olekult on Tauri alati olnud armas ja hea laps. “Sisimas sain aru, et ta on teistest väga erinev, kuid emana lootsin ikka, et küll ta varem või hiljem rääkima hakkab,” meenutab Janika. “Kõne aga ei tahtnud kuidagi areneda...”
Päris selgeks sai Tauri probleem siis, kui ta kolmeselt lasteaeda läks. “Pärast paari kuud seal käimist kutsus lasteaia logopeed Ülle Kuusik mind vestlusele,” räägib Janika. “See oli mu elu valusaim ärkamine. Teadsin, et probleeme Tauriga on, aga kuuldes, et lood on sedavõrd halvad ja tõenäoliselt pole tal võimalik tavakooligi minna, olin jalust niidetud.”
