Vaikus kingib rõõmsa meele

Lapsed “keevad üle” nii lasteasutuste kärast kui ka ekraanide vilkuvast mürast. Tänapäevase virvarriga hakkama saamiseks on neil vaja õppida tunnete mahalaadimist ja keskendumisoskust.

On hämar talvine hommik Rannamõisa lasteaias. Viimane kui üks Mürakarude rühma laps on kohale jõudnud. Õpetaja Piret Pajumäe palub neil maha istuda ja alustab rahuliku selge häälega kõnelemist, pidades iga paari lause järel hetkelise pausi:

“Leia mõnus asend, nii et kehal oleks hea. Kes tahab, paneb käed sülle. Tunne, kuidas su käed puhkavad... Lõdvesta õlad, kael, pea. Kui tahad, siis sule silmad. Aga ära piilu… Nüüd proovi kuulata helisid ruumis. Kuula kõiki helisid enda ümber, nii et ükski ei läheks kaduma… Nüüd pane tähele vaikust, mis on nende helide taga… Otsi uuesti üles helid, mida enne kuulsid. Proovi kuulda kõige kaugemaid hääli ja helisid… Tule nüüd kaugelt tagasi ja kuula neid helisid, mis on sinu lähedal või sinu ümber… Ja nüüd proovi kuulata hääli enda sees. Leia üles enda hingamise hääl. Kuula... Ava silmad ja jää veel hetkeks istuma.”

“Marta, milline oli hääl, mida sa täna kõige kaugemalt kuulsid?” küsib õpetaja hetk pärast harjutuse lõppu. “Vee vulin akvaariumis,” vastab Marta. “Ja sina, Marten?” jätkab õpetaja. Sama küsib ta veel teisteltki. Lapsed jagavad oma kogemust suure rõõmuga: kes kuulis hääli õuest, kes kõrvalrühmast, kes aga hoopis rühma­kaaslase ninast.