Isa blogi: kas kuulus olla on teistmoodi?
Teinekord tunti mind tänaval ära, kui ma võitlevat ja röökivat Noorsandi mööda Tartu peatänavat auto poole lohistasin, sest ta on väga järjekindel ning ei tahtnud enne koju minna, kui ta vähemalt ühe tuvi või varblase kätte saab, keda ta tund aega taga ajanud on.
Rohkem ei ole keegi ei mind, ega kedagi mu perekonnast ära tundnud, aga Facebookis küsitakse igasugu asju küll, millele ma nüüd siin vastan.
Üks küsimus, mis mulle Facebookis esitati oli, et kas mu perekonda ei häiri, et ma blogis kõik avalikuks toon? Kuid tegelikult ma ju ei too. Kuigi ma ei tee enda laste ja naise nimedest saladust, ei nimeta ma neid siin blogis nimepidi ja otsingumootorites ei tuleks ka blogi nende nimedega välja. Samuti räägin ma blogis ainult sellest osast päevast, mida ma ise otsustan. Ma püüan blogis ka kedagi mitte peedistada ja kui ma kellegi üle nalja viskan, siis ma lasen alati sel inimesel enne läbi lugeda ja ta ise otsustab, kas ta suudab sel teemal enda üle naerda või mitte. Kui mitte, siis sellest ma ka ei kirjuta.
Kolmandaks tuli üks selline halvustav kiri, mis küsis, et mis mõttega ma seda blogi kirjutan? Et mis eesmärki see kannab?
Eelkõige kannab see meelelahutuslikku eesmärki. Lihtsalt lihtne lugemine meie igapäeva elust. Ma olen läinud teadlikult seda teed, et ma ei õpeta selle blogiga mitte kedagi... sest ma ei oska isegi. Olen lugenud blogisid, kus inimestel on paarikuune imik ja juba nad õpetavad, kuidas saada heaks lapsevanemaks. See, et keegi on suutnud oma last paar kuud elus hoida, ei ole mingi näitaja. Nõu võid sa hakata andma siis, kui sinu lapsekasvatus ühel hetkel ka vilja kandma hakkab ning sa oled oma lapsed elus hästi hakkama saavateks inimesteks kasvatanud. On mitmeid näiteid, kus idüllililsest perekonnast kasvavad välja füürerid, kes 40 aastaselt oma vanemate taga toas tümpsu kuulavad ja ei plaanigi välja kolida.
Selle kohta on lugu ka, SIIN! (toim)
Minu blogi ei õpeta kedagi, vaid ma kirjutan üles enda õppimisi. Seega ma loodan, et lisaks meelelahutusele on see blogi ka natukenegi õpetlik, kus te saate lugeda minu ämbritest ja õnnestumisest. Lisaks on mul blogi näol üles märgitud kõik tähtsamad hetked laste senises elus, mida ma varsti enam tõenäoliselt ei mäletaks.
Neljandaks küsiti mult, et mitu last me endale kokku tahaksime. Noh, minu ideaalmaailmas on meil üks tüdruk perekonnas veel ja isegi Esileedi ütles siin unise peaga kellelegi, et kui ta teaks 150%, et järgmine laps on tüdruk, siis ta saaks õige pea ka neljanda lapse. Kuid kuna ei tea, siis suur tõenäosus on, et meie kolmelapseline pere enam ei kasva. Samas saame me kolmandalt lapselt iga kuu sada eurot ja neljanda lapsega saaks sada veel juurde. Täiesti maha visatud raha, kui lapsi juurde ei tule. Loodan, et see on piisavalt hea argument Esileedile.
Kuidas saada tüdrukut, see info on SIIN! (toim)
Viiendaks küsis üks peagi isaks saav mees, et kas lapse saamine on väga kulukas? Ma ei oska öelda, sest vanavanemad varustavad meid pidevalt mähkmetega. Kaksikute söök tuleb meile täitsa muidu kätte. Vahepeal saavad küll lisatoitu ka, kuid see ei ole märkimisväärne summa. Enamus kallimaid riideid, mida just talvel kantakse, saab osta kasutatuna võileivaraha eest internetis. Üks peamine koht, kuhu meil lastega raha läheb, on vee- ja elektriarved. Veetarbimine pea igapävase vannitamise ja igapäevase pesupesemiga on kolmekordistunud võrreldes kaksikuteeelse ajaga. Kindlasti on lastega kallim elada, kui lasteta, kuid raha saab laste saades täiesti uue tähenduse. Mul ei ole absoluutselt kahju laste peale raha kulutada. Pigem jätaks endale asja ostmata. Lapsed on parim investeering, mis ma kunagi teinud olen. Ah jaa, suitsetamisest loobumise loeng ka. See oli ka väärt väljaminek.
Aga ega praegu tegelikult liiga lihtne ka ei ole, sest selle gripihooaja avapaugu oleme me pauguga juba lahti teinud, sest kõik meie kolm last said kusagilt mingi pisiku külge, mis neid suures osas öö otsa ärkvel hoiab. Ma ei tea, kas mul on õige info, aga väikesed imikud ei oskavat suu kaudu hingata ja seepärast on üks hullemaid asju, mida imikule soovida, nohu. Ometi said selle nii kaksikud, kui ka Noorsand.
Kui tavaliselt lasevad kaksikud imeliselt magada, mis tähendab, et vahel öösiti ka kaks-kolm tundi järjest, siis nohuga kahanes see aeg, eriti Esileedil, selliseks, et hommikul ta on nii väsinud, et kui ma küsin, kuidas ülejäänud öö läks, kui mind juures ei olnud, siis ta vaatab mulle justkui pilves näoga otsa ja korrutab iga mu lauset, ilma vastust andmata, samal ajal telefonile võid peale määrides. Igal juhul on ta hommikuti udu. Mis veel hullem, ta ei pea ühtki mu nalja hommikul naljakaks.
Kuid üleeile oli hea päev, sest Esileedi andis mulle võimaluse enda magamatust päeval tasa teha ja mulle tundus see sel hetkel nii hea mõte. Kuid loomulikult see ei ole seda, sest kolme kuuga olen ma juba harjunud, et ma saan ööpäevas 5-6 tundi magada ja kui ma siis pidasin Noorsandiga kahetunnist lõunauinakut, siis õhtul vahtisin ma kella üheteistkümnest poole neljani öölampi ja ootasin, kumb enne ära kustub.
Ja vähene ööuni teeb lapsed paksuks, suured ka, vaata SIIA! (toim)
Kuid ma võtsin uuesti enda kehakaalu ette ja seekord, pange tähele, teen ma asja enda jaoks palju süstemaatiliselt ja võimalikult sundimatult, et see ei oleks lühiajaline projekt. Meie Facebooki lehel teen ma ka tooteülevaateid ja pean kaalublogi, selle võid leida SIIT!
