Burgerimees Derek Arvi Eweni tee koju

Kuressaare ja Tallinna vahet sõidab üks eriline kooslus – võõra­päraste nimedega Derek ja Fleur, keda teatakse kui Eesti parimate burgerite loojaid. Mis aga teeb nende suure kärgpere nii eriliseks?

Tavaline talveilm Tallinnas. Vähe lund, hall ja niiske. Marsin tuult trotsides vanalinna servas Aia tänavas asuva burgerikioski poole kohtuma ­Derekuga (45), et uurida, mis on paljude burksisõprade meelest Eesti ühe parima burgeri saladus. See, mille nimel on nii mõnedki fännid võtnud ette palverännaku Kuressaarde – Dereku burgeri sünnipaika.

Kuulujuttude põhjal pidavat imeburgeri saladus seisnema kohaliku tooraine – liha – ja tegija esivanemate salaretseptide müstilises koosluses. Aga tegelikult? Olemata ise eriline burgerisõber, olen ilma arvestades siiralt rõõmus, et ei pea intervjuuks Saaremaale sõitma ning Dereku burgeri saladuse saab ka Tallinnas lahti muukida.

Väike ruum, kõigest viie pisikese lauaga miniatuurne kohvik, on rahvast üksjagu täis. Põrandal, selili maas, siputab üks väike poiss, nagu käiks tal lumeinglite tegemise kuiv­trenn. Leti ääres ootab paar inimest tellimust ning lauas istujad joovad, auravate tasside järgi otsustades, kuumi jooke. Keset ruumi seisev Derek hõikab väikemehele maa­keeles: “Ferek, ole hea, tõuse püsti, põrand on natuke liiga külm võimlemiseks!” ning jätkab siis juba inglise keeles: “Nicole, millal teil on plaanis tulla Kuressaarde?”

Ideaalne kärgpere

“Tere-tere, tule astu edasi. Mina olen Derek ja siin on kogu mu pere. Kärgpere, nagu nüüd vist öeldakse. Palun saage tuttavaks: Fleur (42), minu elukaaslane ja äripartner ehk sisuliselt Dereku Burgeri ärijuht, ja see väikemees on meie poeg Ferek-Franklin (2,5). Nicole (49) on minu eks ja meie tütred on Mian Leida (16) ja Aili-Duffy (12). Ainult Marcos (19), Fleuri poeg eelmisest suhtest, on tervikpildist puudu, kuna ta ajab hetkel asju Saaremaal,” tutvustab naeratav Derek oma itaallaslikult suurt ja sõbralikku perekonda.