Burgerimees Derek Arvi Eweni tee koju
Kuressaare ja Tallinna vahet sõidab üks eriline kooslus – võõrapäraste nimedega Derek ja Fleur, keda teatakse kui Eesti parimate burgerite loojaid. Mis aga teeb nende suure kärgpere nii eriliseks?
Tavaline talveilm Tallinnas. Vähe lund, hall ja niiske. Marsin tuult trotsides vanalinna servas Aia tänavas asuva burgerikioski poole kohtuma Derekuga (45), et uurida, mis on paljude burksisõprade meelest Eesti ühe parima burgeri saladus. See, mille nimel on nii mõnedki fännid võtnud ette palverännaku Kuressaarde – Dereku burgeri sünnipaika.
Kuulujuttude põhjal pidavat imeburgeri saladus seisnema kohaliku tooraine – liha – ja tegija esivanemate salaretseptide müstilises koosluses. Aga tegelikult? Olemata ise eriline burgerisõber, olen ilma arvestades siiralt rõõmus, et ei pea intervjuuks Saaremaale sõitma ning Dereku burgeri saladuse saab ka Tallinnas lahti muukida.
Väike ruum, kõigest viie pisikese lauaga miniatuurne kohvik, on rahvast üksjagu täis. Põrandal, selili maas, siputab üks väike poiss, nagu käiks tal lumeinglite tegemise kuivtrenn. Leti ääres ootab paar inimest tellimust ning lauas istujad joovad, auravate tasside järgi otsustades, kuumi jooke. Keset ruumi seisev Derek hõikab väikemehele maakeeles: “Ferek, ole hea, tõuse püsti, põrand on natuke liiga külm võimlemiseks!” ning jätkab siis juba inglise keeles: “Nicole, millal teil on plaanis tulla Kuressaarde?”
