Terapeut soovitab: kuidas olla oma lapsele toeks siis, kui endal on väga raske
Psühhiaater ja terapeut Florence Schmitt jagab Eesti lugejatele oma mõtteid selle kohta, kuidas ajal, mil perekonda tabab kas haigus või lahutus, lapsi kõige paremini kaitsta ja neis turvatunnet säilitada.
Töötate praegu Turu Ülikooli Haiglas, olete keskendunud lastepsühhiaatriale. Kuidas Te selleni jõudsite?
Esmalt olen töötanud täiskasvanute psühhiaatrias 1975. aastast alates kuni aastani 2001. 90ndate alguses toimus psühhiaatrias kaks muutust. Esiteks nn deinstitutsionaliseerimine, mis tähendas kinniste psühhiaatriahaiglate sulgemist ja patsientide suunamist avahooldusesse (kahjuks olid nad sageli laokil/ei-kellegi-hooldada). Teiseks — ravimite kiire areng.
Nende kahe teguri mõjul hakkas psüühiliste häiretega patsientidega olema nii, et neil olid lapsed ja pered. Täiskasvanute psühhiaatria ei ole olnud sugugi valmis aitama ja kujutama patsiente vanematena ja mõtlema sellele, et psüühilistel probleemidel võib olla suur mõju laste arengule. Põhimõtteliselt on psühhiaatria huvitunud lapsepõlvest, kuid mitte patsiendi lapsepõlvest ega sellest, et patsient kujundab oma laste lapsepõlve.
Ma hakkasin tõsiselt töötama psühhiaatriliste patsientide lastega ja arendama meetodeid patsientide laste ja patsientide vanemaks olemise toetamiseks. Aastal 2001, kui tuli EU toetatav projekt vähihaigete vanemate laste uurimiseks ja toetamiseks, oli minu jaoks loogiline siirduda selle teema juurde. 2002-2004 töötasin selle projektiga, 2008. aastal kaitsesin arstiteaduskonnas doktorikraadi lastepsühhiaatriast ka sellel teemal — mis toimub peres, kui isa või ema põeb vähki ja peres on väikeseid lapsi.
See on raske teemadering, mis on need põhiseisukohad, mida tahaksite ka meie lugejatele välja tuua?
Siin ongi väga lai ja tähtis küsimus. Ehk on tähtsaim põhimõte see, et lastega peab olema aus. Lapsed igal juhul aimavad, et midagi on viltu ja nad hakkavad kergesti ennast süüdistama. Seetõttu tuleb lastega rääkida, milles on küsimus. Isa või ema on mures, kuna põeb vähki ja see on raske haigus. Selle jaoks saab isa või ema ravi, tehakse operatsioon, antakse ravimeid või kiiritusravi.
Vanematel võivad olla laste suhtes kummalised ja ennatlikud arvamused (lapsed ei “saa aru“, nende eest „peab asju varjama“, laps ei märka peres toimuvat, laps on alati õnnelik)
Kuidagi tuleb olla aus. Lisaks tuleb hoolitseda, et lapse turvalisus on tagatud ja on teisi täiskasvanuid, kes hoolitsevad lapse eest, kui vanem on haiglas või hoolduses. Seetõttu ma soovin, et inimene mõtleks laste tulevikule olukorras, kui temaga peaks midagi juhtuma. Eriti üksikvanemal tuleb mõelda midagi olukorra jaoks, kui ta peaks surema. Kes hoolitseb siis laste eest?
Eestlased näivad praegu keset rahvaste liikumisi ja suuri muutusi otsivat jätkuvalt õnne valemit. Kas Teil on mõni soovitus, kuidas olla rahul enda ja ümbritsevaga?
Raske küsimus, väga lai küsimus. Õnn ei ole välistes asjades, see on enda sisemas! See on oskus olla tänulik kõige hea ja kauni eest, mis meid ümbritseb. See on oskus imestada ja imetleda loodust, tunda rõõmu inimeste headuse ja lähedaste ligioleku üle, see on oskus armastada igaüht ja seda maailma. Rahulolu on ahnuse vastand. See on oskus mõista, et tähtsam on anda kui võtta. Tähtsaim on teha rõõmsaks ja tuua rahu meie ümber, mitte niivõrd nõuda rahu endale. Tähtsaim on armastada rohkem kui oodata armastust. Sest kui anda endast ja jagada armastust enda ümber, siis see jääb külge…
Florence Schmitti seisukohti teemal lapsed ja lahutus
- Lapse seisukohalt pole oluline, kas tegu on abielu või kooselu purunemisega
- Lahutatud vanemate lastel on kõrgendatud risk kogeda vaimse tervise häireid, uimastisõltuvust või sotsiaalset tõrjutust
- Lahtutatud perede lastel on raskusi usaldavate paarisuhete loomisel
- Lahutusest tuleb rääkida ka lapse käekäigu eest hoolt kandva võrgustiku osapooltele (nt. klassijuhataja jne.)
- Isegi kui paarisuhe lõpeb, jätkub vanemate vaheline liit, kus on oluline mõistlik koostöö
- Lahutusjärgsel stressiperioodil uusi suhteid luues võtame laste jaoks väga suure riski
- Esikohal olgu lapse kasu ja õigus mõlemale vanemale.
- Kõigepealt püüdkem vähendada inimlikku kannatust
Vaata ka : Kuidas õnnelikult lahutada
Intervjuu on valminud EELK Perekeskuse poolt korraldatud konverentsi „Kes on Eesti laste kaitsja?“ raames. Küsis ja pani kirja Mari Paenurm, EELK Perekeskuse nõustaja
