Kas ümbersünd on tõesti võimalik? Lapsed räägivad oma eelmistest eludest täiesti uskumatuid lugusid!
Kuula ja pane tähele, mida su laps sulle räägib. Kõik ei pruugi olla väljamõeldis ja muinasjutt. Võib juhtuda, et kuuled midagi sellest ajast, kui teda veel sinu juures ei olnud.
Kolmeaastaselt teatas Sally, et tema õige nimi on tegelikult Joseph, tema vanemad Anna ja Richard ei ole tema õiged vanemad ja ta elab vales linnas. Tema õige kodu on hoopis väike maja mere ääres, kus elab peale tema veel palju õdesid ja vendi. „Esmalt arvasime, et ta kujutab seda kõike ette, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et Sallyl ongi mälestused elust poiss Josephina.“ Tüdruk nõudis, et ema viiks ta laevu vaatama nagu varem, kuid tegelikult ei olnud nad iialgi mere ääres käinud.
Isa Richard pidas tütre juttu tobedaks väljamõeldiseks, kuid Anna sai aru, et Sallyt ärritab, et teda tõsiselt ei võeta, sest tallegi tundus, et tütre jutt võib tõele vastata. Spetsialistid soovitasid Annal tütrele oma muret mitte välja näidata ning oodata ja vaadata, kuhu see jutt viib. Kuus nädalat hiljem oli Joseph ja elu mere ääres unustatud ja elu läks tavalist rada mööda edasi.
Raamatu „Memories of Heaven“ autor dr Wayne Dyer kogus kokku paljude vanemate ja laste sarnased kogemused ja vormis need raamatuks. Lugusid saadeti talle tohutus koguses, mis näitab, et sellised eelmise elu kogemused ei olegi nii väga haruldased. Kõik mälestused, mis raamatusse kirja said, tulid erinevatest ja eraldiseisvatest allikatest, kuid laste kirjeldustes on põhilised jooned väga sarnased, mistõttu ei saa neid täielikult väljamõeldisteks pidada.
„Emme, mäletad, kuidas ma surin?“
Zibby Guest meenutab, et tema poeg Ronnie hakkas rääkima 16 kuuselt ning meenutas tihti oma „teist maja“, kus ta täiskasvanuna koos oma ema ja isaga elas.
Ann Marie Gonzalez ehmatas tõsiselt, kui tütar ta süles keset lastelaulu äkitselt küsis: „Emme, kas sa mäletad seda tulekahjut?“ Kui ema küsis, millest tütar räägib, kirjeldas laps talle aeglaselt ja põhjalikult suurt tulekahju, kus hukkusid ta vanemad ja mistõttu tüdruk pidi elama oma „vanaema Laura“ juures.
Heather Leigh Simpsoni noorim tütar ei talunud päästesõidukite alarme, sest need meenutasid talle päeva, kui mingid suured mehed tulid ja viisid ta ema minema ning ta ei näinud oma ema enam kunagi. Heather meenutas lapsele, et tema on tema ema, mille peale tütreke teatas: „Ei, see ema, kes mul enne sind oli!“
Mõned lapsed on oma eelneva elu seiklustest aga pikemaltki pajatanud. Usutavust lisab see, et mõned lapsed räägivad väga loomulikult ja justkui möödaminnes surmast, kuigi nad on ise veel nii väikesed, et nad ei peaks sellest teemast veel midagi teadma.
Nelja-aastane Tristan vaatas Tom ja Jerry multikat ning ta ema Rachel tegi süüa. Ühel hetkel tuli Tristan kööki ja küsis emalt: „Kas sa mäletad seda, kuidas ma hästi kaua aega tagasi George Washingtoni (USA esimene president) köögis süüa tegin? Ma olin siis väike laps.“ Ema uuris naljatades, kas tema ka seal oli ja Tristan kinnitas, et muidugi. „Me olime tumeda nahaga. Aga hiljem ma surin ära, ma ei saanud enam hingata.“ Rachel hakkas asja uurima ja selgus, et Washingtoni kokal Herculesel oli olnud kolm last, Richmond, Evey and Delia. Tristan kinnitas, et Richmondi ja Evey`t ta mäletab, aga ta ei tea, kes Delia on.
Els Van Poppel ja tema 22-kuune poeg Cairo hakkasid teed ületama, kui Cairo ütles: „Me peame väga ettevaatlikud olema, muidu ma saan jälle surma!“ ning rääkis, kuidas ta oli väike laps olnud ja maanteele kukkunud nii, suur rekka ta peast üle sõitis. Els on veendunud, et laps ei olnud iialgi midagi nii jõledat telerist, arvutist või ajalehest näinud ja kindlasti polnud see ka unenägu.
Selles ei saa muidugi kindel olla. Võib-olla tõesti jäi lapse pilk õhtustele uudistele, kus räägiti autoõnnetustest ja mõelnud selle baasilt oma lookese välja. Aga kuidas seletada selliseid juhtumeid, kus lapsed räägivad detailselt oma perekonna ajaloost ja momentidest ning inimestest enne nende aega, millega nad päris kindlasti kursis olla ei saa?
Kuidas nad perekonna ajalugu teavad?
Näiteks Jody Amsberry lugu. Tema jäi rasedaks kaks aastat pärast seda, kui ta emal oli olnud nurisünnitus. Surnud beebile pandi nimeks Nicole ja Jody otsustas, et kui temal sünnib tütar, saab ka tema nimeks Nicole. Kui tema tütar Nicole viieseks sai, rääkis ta emale: "Enne kui ma sinu kõhtu tulin, olin ma vanaema kõhus."
Anna Kiely teab sarnast lugu. Tema sõbra tütar suri enne esimese eluaasta täitumist. Naine oli murest murtud ja jäi uuesti rasedaks alles seitsme aasta pärast. Peljates oma tita Fate`i elu pärast, hoidus ta tegemast samu asju, mida oli teinud oma eelmise tütrega, näiteks ei laulnud Fate`ile kunagi samu unelaule nagu oli laulunud surnud tütrekesele. Kuid siis, kui Fate oli nelja-aastane, kuulis ta ühte laulukest, mida ema oli oma esmasündinule laulnud. „Ema, sa laulsid mulle ka seda laulu,“ tundis Fate loo ära.
Judy Knicely oli šokis, kui tema kolmeaastane tütar teatas, et enne tema juurde tulekut oli ta olnud poiss ja vanaema oli olnud tema ema. „Ma surin, kui ma sain nelja-aastaseks,“ kinnitas ta emale. Ema ei suutnud uskuda, sest tõepoolest – vanaemal oli olnud poeg, kes nelja-aastaselt surma sai.
Ühel õhtul, kui Suzanne Robinson magama jäi, ärkas ta selle peale, et tema kolmeaastane tütar tema juukseid sasis ja paitas ning sosistas: „Kas sa ei mäleta? Ma olin ju su ema.“
Mõned mudilased on rääkinud lugusid, mis tõestavad, et lapsed tõepoolest valivad ise endale vanemad
Tina Mitchelli viieaastane poeg Mather näitas autosõidu ajal taevasse nint ütles: „Kui ma olin nulli-aastane, seisin ma koos jumalaga pilve peal ja meil oli väga lõbus.“ Mõni nädal hiljem kordas ta seda ning lisas: „Kui me seal seisime, siis jumal ütles mulle, et ma peaksin endale ema valima. Ma vaatasin alla, seal oli väga palju emasid, kes mind endale tahtsid. Siis nägin sind. Sa olid üksi ja sa olid kurb, sest sa ei leidnud oma poega üles. Ma teadsin, et sa armastad mind ja mina armastan sind, nii ma ütlesin jumalale, et ma valin sinu.“ Hämmastavaks teeb kogu loo tõik, et Tina oligi üksik ja õnnetu enne, kui ta Matheri adopteeris. Mather oli siis vaid paar tundi vana.
Mõnikord ei hääbu need mälestused koos lapsepõlvega. 70-aastasel Judy Smithil on meeles, kuidas tema kolmeaastasena oma vanematele rääkis, mismoodi tema nad endale valis. „Ma olin kusagil taevast kõrgemal, vaatasin alla ja nägin väga paljusid lapsevanemaid. Üks hääl küsis mu käest, keda ma neist endale vanemateks saada soovin. Mulle kinnitati, et pole tähtis, millise paari ma valin, kõik nad suudavad mulle pakkuda armastava pere, hea kodu ja turvalise elu ning õpetavad mulle kõike, mida mul on vaja teada. Ma näitasin oma ema ja isa peale ning ütlesin: „Ma valin nemad.“
Aga neljane Lucas kurtis kord oma emale, et ta pidi teda niiiiii kaua ootama. Ta rääkis mitu korda pikalt sellest, kui pikk ja tüütu tema ootus oli, kuid kinnitas emale alati, et sellest hoolimata tegi ta õige valiku. „Ma valisin sinu oma emaks, sest ma armastan sind väga!“
Robert Rinne viieaastane poeg aga räägib, kuidas ta taevas olles endale vanemaid ja õdesid-vendi valis. Ühest uksest sisse minnes sai ta tutvuda vanemakandidaatidega ja teise ukse taga olid õed-vennad.
Marie Birkett pidi raseduse katkestama, et oma seljaprobleemidega tegeleda. Aastaid hiljem sai ta emaks ning tema tütar ütles talle: „Emme, ma tean, miks sa mu esimesel korral tagasi saatsid. Sul oli selg haige. Aga ma tulin siis tagasi, kui su selg terveks sai!“
Vaata veel laste põnevaid lugusid: 10 hämmastavat asja, mida väikesed lapsed on oma eelmiste elude kohta öelnud
Ühe lapse sõnul istusid nad inglitega koos ringis ja viskasid üksteisele palli. Teine kirjeldab taevast kui laste mänguväljakut ja ilusat rohelist parki.
Amy emal oli enne Amy õe ilmale tulekut mitu nurisünnitust. Kui plikatirts kolmeseks sai, tunnistas ta emale, et igatseb neid sündimata lapsi, sest nad olid juba taevas koos mänginud.
Teine tüdruk rääkis oma emale, kuidas öösiti tuleb talle ingel külla, kes võtab ta selga ja lennutab taevasse vanaisaga mängima. Tüdruku vanaisa oli 10 aastat varem surnud. Väidetavalt kasvatas vanaisa vanaemale, kes on veel elus, taevastel peenardel kollaseid roose.
Uskuda või mitte? See on sinu enda valik, aga soovitame kuulata ja tähele panna, mida laps räägib! Need mälestused enamasti ununevad kooliaea alguseks.
