Neli põhjust, miks lapse kõht kinni võib olla
Laste kõhukinnisus on lastegastroenteroloogi vastuvõtule pöördumise põhjuseks isegi kuni 35%-l juhtudest.
Tartu Ülikooli kliinikumi lastearst ja õppejõud dr Oivi Uibo rõhutab, et enne nõuannete ja ravisoovituste andmist, peab olema teada, kas lapsel on üldse tegemist kõhukinnisusega.
Tegemist võib olla haiguse olulise tunnusega, kuid enamikul lastest on kõhukinnisus seedetrakti funktsionaalne häire, funktsionaalne kõhukinnisus. Kui kõhukinnisus on kestnud kauem kui kaks nädalat, on vajalik pöörduda perearsti konsultatsioonile, ütleb Uibo.
Kõhukinnisuse põhjuseks võib olla nii seedetrakti funktsioonihäire kui ka haigus. Kui lapse kõhukinnisusega kaasnevad muud vaevused ja sümptomid, näiteks väsimus või loidus, isutus või vähene isu, oksendamine, kõhupuhitus, kõhnumine või muud haigustunnused, viitavad need haigusele. Alates sünnist kujunev ja edaspidi püsivalt esinev kõva, väikeses koguses pabulatena rooja vaevaline väljutamine võib olla aga seedetrakti kaasasündinud arenguanomaalia tunnuseks. Ka mõne ravimi, näiteks rauapreparaatide andmise ajal võib lapsel tekkida kõhukinnisus.
Laste kõhukinnisuse sagedasemad põhjused võivad olla järgmised:
Laps saab koguseliselt vähe toitu. Sellisel juhul tekib seedetrakti ka vähe toidujääke ning laps roojab harva, mis ei olegi ju kõhukinnisus. Sel puhul võib lapsevanematele jääda mulje lapse kõhukinnisusest. Seega, enne kui teha otsus, kas lapsel on kõhukinnisus või mitte, tuleb hinnata päevase toidukoguse vastavust lapse eakohasele vajadusele ning kindlasti ka lapse kaaluiivet.
Lapsevanematel ongi oluline lapse kogu päevas söödud toit ja jook täpselt kirja panna ja selle kogus kokku arvutada. Kui laps saab toiduks vaid rinnapiima, saab täpse teabe rinnapiima ööpäevasest kogusest imiku kaalumisel enne ja pärast iga rinnapiimatoidukorda. Muidugi annab lapse kaalu ja kasvu andmete hindamine kasvukõveratelt kõige olulisemat infot lapse kasvamise kohta.
Roojamise sageduse ja rooja konsistentsi muutus võib osal imikutest kujuneda toidu muutmise perioodidel, näiteks rinnapiimalt piimasegule või lehmapiimale üleminekul, ka lisatoiduga alustamisel. Põhjuseks on nende toitude erinev koostis, mistõttu võib imiku seedetrakti tegevuse rütm muutuda.
Kõhukinnisus võib kujuneda ka siis, kui laps saab vähe vedelikku. Vedelikupuudusel moodustuvad jämesoolde kõvad roojamassid, mille väljutamine on oluliselt raskem pehme rooja eritamisest. Vedelikupuudus ei tule kõhukinnisuse põhjusena arvesse rinnapiima söövatel imikutel, sest nad ei vajagi lisaks vedelikku, sh vett ega teed. Vedelikuvähesus võib olla kõhukinnisuse soodustajaks väikelapseeas, kuid ka vanematel lastel. Lastele sobib joogiks kõige paremini puhas gaseerimata vesi.
Kõhukinnisus võib kujuneda ka siis, kui laps saab ühekülgset ja kiudainetevaest toitu. Ühekülgse toidu näiteks on mannast valmistatud toidud, mis on nii kiudainete- kui ka toitainetevaesed, aga ka riisitoidud. Vältida tuleb liialdamist väga rasvase, vähese kiudainetesisaldusega, magusa ja valgurikka toiduga (nt prae- ja friikartulid, kohupiimakreemid, kohukesed, limonaadid, magusad gaseeritud joogid ja mahlad).
Ühekülgse toidu näiteks on ka liigne lehmapiimakogus. Kui laps joob palju piima, saab ta sellest kõhu täis. Seega ei tekigi tal isu muud toitu süüa. Kõhukinnisus ongi sage probleem nendel lastel, kellele ei pakuta mitmekesist toitu, näiteks köögi- ja puuvilju ning ka erinevaid putrusid ja teraviljatooteid.
Pealesurutud potitreening. Väikelaps võib liigselt pealesurutud, ebameeldivaks kujunenud potitreeningule reageerida hoopiski potilemineku vältimisega. Sageli ongi väikelaste kõhukinnisuse põhjuseks olukord, kus last on sunnitud liiga rangelt ja sageli potile või isegi seal pikka aega istuma.
Millal on õige aeg laps potile panna, selle kohta loe SIIT!
Hingelised üleelamised. Mis tahes hingelisi üleelamisi, eriti just väikelapseeas, ei tohi kõhukinnisuse puhul sugugi alahinnata. Mitmed elumuutused, näiteks lasteaeda minek, lasteaia või elukoha muutus, lähedase haigus või surm, kuid ka väikese õe või venna sünd, võivad lapsele emotsionaalselt mõjuda ja seetõttu ka seedetrakti tegevuse rütmi muuta. Selleks, et regulaarne soole tühjendamine õnnestuks, on kindlasti oluline lapsele rahulik õhkkond roojamise ajal. See võib aga näiteks lasteaias või ka koolis puududa. Laps võib võõras ja mitteturvalises keskkonnas roojamist isegi karta ning reageerida sellises olukorras potilemineku vältimisega.
Vähene füüsiline koormus. Kuigi juba kooliealistel lastel soodustab kõhukinnisust vähene füüsiline koormus, ei ole see väikelapseeas sagedaseks probleemiks. Küll aga on siinkohal õige koht rõhutada, et igati tuleb soodustada lapse liikumist ja sportlikku tegevust.
Allikas: Kliinik.ee
