Teismelisele võib armastuse purunemine võrduda kogu maailma kokkukukkumisega
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut Meelike Saarna ütleb, et tähtis on niisuguses olukorras oleva lapse valu mõista ja sellest talle ka teada anda. „Lihtne suhtlemisreegel ütleb: kellel on probleem, seda tuleb kuulata. Pingesolijale ei ole paremat pingemaandust kui rääkimine kellegagi, kes tõesti kuulab,” tõdeb Saarna. Nõnda on ka lapsevanema ülesanne sellises olukorras kohal olla, kuulata, püüda lapse tundeid peegeldada ja mõista ning oma isiklik arvamus (ah, ta polnudki suurem asi poiss/tüdruk; see tüüp küll taganutmist ei vääri) enda teada jätta.
Tunnete peegeldamine (ma näen, et oled kurb; ta oli sulle tõesti tähtis; sulle tundub nii hirmus, et te enam ei kohtu; see teeb sulle palju haiget) mõjub pereterapeudi sõnul enamasti kergendust toovalt (kui hea, et keegi minust aru saab!) ning aitab lapsel oma tunnetega paremini kontakti saada.
Meelike Saarna möönab, et lapse tundetulv võib olla väga kaootiline ja raskesti talutav, sest ta ei tea ka ise, millega täpselt tegu on. „Kui me lapse tunnetele nimed aitame panna ja neid normaalseks peame – kõik tunded, sh viha, kurbus, meeleheide, on lubatud –, on juba sel leevendav mõju, mis aitab jõuda tasakaalukama hingeseisundi poole,” selgitab Saarna.
Muidugi võib juhtuda, et hoolimata vanema püüdlustest ei võta laps teda jutule. „Siis peaks vanem lapsele selgelt märku andma, et ta on iga kell olemas, valmis mõistma ja kuulama. Kui omavaheline suhe pole just seisus, et üldse julgeks keerukal teemal rääkida, on minu soovitus küll võtta see risk ja proovida. Ehk saab just see jutuajamine parema omavahelise suhte ja usalduse lähteks,” viitab terapeut.
Siiras huvi
Kõigi seesuguste olukordade lahendamise juures on Meelike Saarna sõnul äärmiselt tähtis vanema siirus. Kui vanem on ka ise juhtunust häiritud ega tule oma tunnetega toime; kui tal tegelikult pole soovi mõista või ta ei suuda lapse käitumist heaks kiita, ei tule ka mõistvast ja toetavast kuulamisest midagi välja.
„Kui asume probleemiga maadlevat inimest kuulamise asemel õpetama, on tegelik sõnum järgmine: sina ja sinu tunded pole tähtsad,” viitab Saarna. „See on murega kimpus lapsele valus kogemus, mis alandab tema eneseväärikust ja paneb end vanema eest lukku.”
Saarna rõhutab, et tundekasvatus on kasvatuse lahutamatu osa. Ka seda, kuidas tulla toime raskete olukordadega, mis toovad reeglina kaasa keeruka tundesegu, peaks laps saama õppida kodus.
„Elu ei ole muinasjutt, kaotused kuuluvad lahutamatult selle juurde. Kodust peaks saama kaasa n-ö frustratsiooniga toimetuleku karastuse. See tähendab nii vanemlikku eeskuju – kuidas täiskasvanu oma raskustega toime tuleb – kui ka tõsist suhtumist lapse probleemidesse ja tunnetesse. Vanem saab lapse tundeid aktsepteerida, toetada teda tundesegu läbitöötamisel ja hea viisi leidmisel, mis viib lahenduse poole. Lihtsalt öeldes: kui on mure, siis nutetakse, sellest räägitakse, sellele mõeldakse, leitakse kuulajaid-toetajaid, ollakse mõni aeg löödud, selginetakse, ja elu lähebki edasi,” nõustab Saarna.
Paremini kaitstud
„Kui lapse ja vanema suhe on usalduslik, lahenevad kõnealused olukorrad lihtsamini,” tõdeb Saarna. Vanem märkab, et laps on liimist lahti, ja algatab sobival hetkel vestluse, või läheb laps ise oma murega vanema juurde. Kui lapsel on varasem kogemus, et seesugused jutuajamised on toetavad; et vanem tõesti kuulab ja mõistab, on ka lapsel lihtsam ema-isa poole pöörduda. Tal on juba ette kindel, et tema probleemi ei peeta tühiseks; et teda ennast ja tema muret võetakse tõsiselt.
„Raskem on olukord juhul, kui usalduskrediit on vähene või puudub üldse,” nendib pereterapeut. „Usalduse loomine võtab aega, see ei teki ühe-kahe vestluse järel. Kui usaldust lapse ja vanema suhtes on vähevõitu, peaks vanem püüdma teha kõik, et seda luua ja hoida. Need lapsed, kellel on oma vanematega usalduslik suhe, on elus ikka ette tulevate raskuste eest palju paremini kaitstud. Lapsed, kes usaldavad oma vanemaid, võtavad enamasti üle ka nende eluväärtused, ja kuigi teismeeas on loomulik need kahtluse alla seada, pöördutakse puberteedi mullistustest väljununa nende juurde tagasi.”
Need lapsed, kelle vanemad on osanud lapse probleemide/kaotustega kaasnenud tundeid aktsepteerida ning olukorda oma mõistvuse ja rahuga normaliseerida, on eluraskustega toimetulekuks palju paremini ette valmistatud. Iseäranis rõhutab Meelike Saarna seda, et kui frustratsioonitaluvus on vähene, on inimene palju altim raskes olukorras valima enesehävitusliku käitumise, selle asemel et kaotus läbi tunnetada ning seejärel tugevama ja õppetunni võrra rikkamana elus edasi minna.
Kui sinu tütar hakkab neiuks sirguma, siis loe SIIT!
Kui sinu kodus kasvab noormees, siis loe SIIT!
