Kui beebi ei taha tulla...
Ida-Tallinna keskhaigla viljatusravikeskuse juhataja Tiina Loog kinnitab omalt poolt, et infertiilsuse ehk viljatuse all peetakse silmas võimetust rasestuda või rasedust lõpuni kanda. Viljakus on maksimaalne 24 aasta vanuses ja hakkab alanema pärast 35. eluaastat.
Keskuse juhataja sõnul võib viljatus olla esmane ehk arsti juurde pöördudes puuduvad paaril varasemad rasedused. Samas võib viljatus tekkida ka elu jooksul ehk peres võib olla juba mõni järeltulija, kuid seejärel ei õnnestu enam vanuse lisandudes või muudel põhjustel rasestuda. Lastetuse probleem puudutab Eestis iga 5.–6. perekonda. Eestis on 15 000–20 000 peret, kellel pole võimalik loomulikul teel last saada.
Dr Loog kinnitab, et viljatuse põhjused võivad olla tingitud 30% juhtudel naisest ning 30% juhtudel mehest, samas jääb 40% juhtudel põhjus ebaselgeks või on mõlemapoolne.
Aasta jooksul rasestumine on loomulik
Millal peaks muret tundma, kui soovist hoolimata ei ole paaril õnnestunud rasestuda? „Muret võiks tundma hakata siis, kui regulaarse seksuaalelu ja kaitsmata seksuaalvahekorra puhul ei ole paaril õnnestunud 12 kuu jooksul rasestuda. Nooremate naiste puhul on iga ovulatoorse tsükli ajal rasestumise tõenäosus 20–25%, üle 40aastaste puhul umbes 5%,” selgitab Tiina Loog, lisades, et keskmiselt läheb paaridel rasestumiseks 3–4 kuud, kuid üldiselt tuleks arvestada kuni aastaga, alles pärast seda tasub ärevaks muutuda.
Millised võivad olla viljatuse põhjused? Dr Loog kinnitab, et raseduse tekkeks peab naisel vabanema munasarjast viljastumisvõimeline munarakk, samuti on vajalik elujõuliste spermatosoidide olemasolu. Tagatud peab olema sugurakkude normaalne transport munajuhas, et saaks toimuda viljastumine, misjärel peaks saama viljastatud munarakk ehk embrüo liikuda emakaõõnde, seal normaalselt pesastuda ja edasi areneda. „Paraku on nii, et kui kasvõi ühes etapis esineb häireid, pole spontaanne rasestumine võimalik,” tõdeb dr Loog.
Naiste viljastumisvõime väheneb eaga, vanuse mõju meeste viljakusele nii selge ei ole. On teada, et pärast 35. eluaastat väheneb viljakus. Regulaarse seksuaalelu ja lapsesaamise soovi korral rasestub 35aastastest naistest 94% ja 38aastastest naistest 77% kolme aasta jooksul. Kuigi vanus on tähtis iseseisev tegur, mängivad lisaks suurt rolli kaasuvad haigused, mis viljastumisvõimet kahjustavad.
Vanus seab omad piirid
Dr Loogi sõnul vajavad kiiremini kui aasta möödudes uuringuid ja ravi üle 35aastased naised, kellel ei ole õnnestunud rasestuda. Uuringute alustamise aeg ja maht sõltub paari soovist, viljatuse kestusest, patsiendi vanusest, kaasuvatest terviseprobleemidest, anamneesist ja esmase läbivaatuse leiust.
Keskuse juhataja sõnul esineb seksuaalvahekorra sageduse ja viljastumise tõenäosuse seose kohta valearvamusi ja müüte siiani. Arvatakse, et liiga sage seksuaalvahekord halvendab sperma kvaliteeti ja vähendab seetõttu tõenäosust rasestuda. „Tegelikult on uuringud näidanud vastupidist: üle viie päeva seemnepurskest hoidumise korral võib normaalne seemnerakkude arv väheneda, aga kahepäevase vahe korral see säilib. Mõned uuringud on näidanud, et sperma kvaliteet, spermatosoidide kontsentratsioon ja liikuvus jäävad normaalseks isegi igapäevase seksuaalvahekorra puhul. Kindlasti ei tasu üle mõelda, sest väga täpsete nõuannete jälgimine seksuaalvahekorra sageduse ja ajastamise kohta põhjustab asjatut stressi. Pigem on tähtis eluviis ja keskkonnategurid – suitsetamine, toksiinide ja ravimite tarvitamine, elukutse, kehakaal ja selle muutused.”
Viljatusravi sõltub probleemist ning on pikaajaline
Kuidas viljatusprobleemiga kimpus olevaid paare aidata? Dr Loog kinnitab, et viljatusravikeskuses pakutakse vastuvõtule pöördudes nõustamist, võetakse esmased analüüsid ning rakendatakse seejärel vajalikku ravi – kas kirurgilist või hormonaalset.
Üks võimalus on ovulatsiooni stimuleerimine. Ravi eesmärk on panna munasarju tootma väikest arvu munarakke (tavaliselt 23), millele järgneks loomuliku vahekorra abil viljastamise võimalus. See variant sobib hormonaalsete häiretega ja ka polütsüstilise variaalsündroomiga naistele.
Teine võimalus on kunstlik viljastamine. Emakasisene viljastamine on näidustatud eelkõige kerge mehepoolse viljatusega ning emakakaela faktorist tingitud viljatusega naistele, samuti naistele, kellel esinevad kergemad hormonaalsed häired. Kehaväline kunstlik viljastamine on mõeldud juhul, kui muud meetodid enam ei aita. Rasestumise tõenäosus on ühe tsükli järel 30–35%, korduvalt umbes 60%.
Viljatusravikeskuse juhataja lisab, et protseduurist siirdamata jäänud embrüod on võimalik külmutada ning seadusega on lubatud neid säilitada seitse aastat. Veel on võimalik sugurakke külmutada – nii munarakke kui ka spermatosoide. Seda võimalust kasutatakse tihti juhtudel, kui patsiendil seisab ees pahaloomulise kasvaja tõttu ravi (kirurgiline, keemia- või kiiritusravi). Sugurakke, eriti munarakke, saab külmutada ka juhtudel, kui soovitakse rasestumist edasi lükata hilisemasse eluperioodi, mil munasarjad ei pruugi enam kvaliteetseid munarakke toota.
Ida-Tallinna keskhaigla viljatusravikeskuse juhataja Tiina Loog:
Soovitame perekonna planeerimist mitte lükata kaugesse tulevikku, arvestades asjaolu, et naise viljakus hakkab pärast 35. eluaastat tugevalt langema. Kui pole kindlat teadaolevat põhjust, mis võiks laste saamist takistada, ei maksa sattuda paanikasse, kui mõne kuu vältel pole õnnestunud rasestuda. Kuni 35 aasta vanustel naistel pole vajadust viljatuse uuringuteks enne, kui rasestumist pole toimunud aastase üritamise järel. Väga oluline on säilitada rahulik meel. Lapsetegemise rõõm ja mõnu ei tohi muutuda tüütuks kohustuseks ning sobilike päevade kalkuleerimiseks. Kui vajate abi ja nõu, tuleb julgelt pöörduda viljatusprobleemidega tegelevate spetsialistide poole.
Eestis tegeleb viljatusraviga viis keskust
Tallinnas on kolm keskust, Tartus kaks. Haigekassa poolt kindlustatutele, kuni 41 aasta vanustele patsientidele on katseklaasi protseduur tasuta. Lisaks kompenseerib haigekassa ravimitele tehtud kulutused pea kogu ulatuses. Täpsemat infot saab haigekassa kodulehelt.
Alates 41. eluaastast tuleb viljatusravi eest tasuda patsiendil endal. Koos ravimitega võib protseduuri maksumuseks kujuneda 2000–2500 eurot.
Loe veel: See teema on intiimne ja liiga valus, et sellest üldse rääkida, isegi oma kõige lähedastematele
Kadri Penjam
