Millised on viis põhjust, miks laps ei taha õppida, vaata SIIT!

Alustame algusest — kõige olulisem on märkamine. Seejärel tuleb endale olukorda tunnistada — ei ole mõistlik pead liiva alla peita ja loota, et küllap probleemid iseenesest lahenevad. Sellise suhtumisega ei põgene me tegelikult olukorra eest ega muuda seda olematuks, vaid laseme asjadel veelgi kasvada ning muredel kuhjuda. Hiljem on sellest väljatulek juba hoopis keerulisem.

Kuidas lapsevanemana märgata, kui lapsel on mure?

Esimese soovitusena tuleks last jälgida ja uurida, kuidas tal läheb koolis — hoia silm peal ka e-Koolil ja suhtle õpetajatega, kui oled avastanud lapsel esimesed põhjuseta puudumised. Püüa vaikselt saada tagasisidet lapse enda käest — tunne huvi, kuidas tal koolis läheb, millised on tema suhted õpetajate ja kaasõpilastega, mis valmistab muret ja mis teeb rõõmu.

Kui laps hakkab ühel hetkel tervisehädade üle kurtma, kuid arst välistab terviseprobleemid, võib see olla tingitud hoopis stressist. Hea oleks siinjuures võimaldada lapsel rohkem puhata ja mõnel perioodil ühel päeval nädalas koju kosuma jätta. Sellega saab välistada võimaluse, et pinge ja stress liiga suureks kasvavad, mis hakkavadki lõpuks kimbutama ka tervist. Mõnikord võivad mitmed somaatilised haigused ja valud tulenedagi suurest koormusest, mille puhul ravimid abiks ei ole.

Millised on koolinoorte stressi tunnused, vaata SIIT!

Kuidas lapsele tema murega abiks olla?

Võta aega lapse kuulamiseks, ära tegele samal ajal muude asjadega, olgu selleks teleri vaatamine, söögi tegemine või koristamine — laps vajab vanema pühendunud tähelepanu.

Arutlege ühiselt, millised on lapse huvid ja tulevikusoovid, mida teevad tema sõbrad ning kuidas saad just Sina aidata ja talle toeks olla. Sageli kipub minema nii, et lapsevanem hakkab oma soove ja tahtmisi peale suruma või ei kiida tema valikuid ja mõtteid heaks — see aga tõmbab edasisele koostööle joone peale. Tuleb silmas pidada, et vanema heakskiit ja igakülgne toetus on väga tähtis. Kui laps ei soovi Sinuga oma mõtteid jagada, aktsepteeri seda. Kui lapsel on mõni lähedane sõber, kellega tal on hea ja usalduslik kontakt, võid julgustada last ka temaga oma muresid jagama. Pea meeles, et Sina ei saagi olla iga kord see, kes lapse probleemid tema eest lahendab, küll aga on oluline, et Su laps ei tunneks ennast oma muredega üksi ja tal oleks keegi, kes teda õigesse suunda juhatab.

Vead, mida lapsevanemana parimate kavatsuste kiuste teeme

Laste, noorte ja peredega töötavad spetsialistid on tihtipeale oma töös kogenud, et vanemad seavad sageli lastele liialt kõrgeid ootuseid. Loomulikult soovib iga lapsevanem lapsele parimat — olgu selleks hea töökoht ning majanduslik kindlustatus või elus läbilöömise oskus. Tihti peituvad selliste ootuste taga aga hoopis vanema enda läbikogetu või saavutamata jäänud unistused.

Laps ei pruugi talle seatud ootuste taga tajuda vanema hoolt ja armastust, vaid hoopis suurt pinget ning kartust valmistada pettumust. See teadmine võib ta aga jalust maha lüüa ning protesti ja loobumise märgiks sootuks käegalöömiseni viia. Sageli just sellistel hetkedel kaotab lapsevanem oma lapsega kontakti ja läheduse. Sealt edasi võivad olla tagajärgedeks koolist põhjuseta puudumised, liitumised grupeeringutega, mille liikmed võivad tihti olla sageli ka täisealised noored, jne.

Kuidas oma last toetada ja teda oma valikutes suunata?

Lapsevanemana ei tohiks me kunagi oma lapsi süüdistada ega halvustada, samuti mitte ähvardada, sooviga teda sel viisil n-ö õigete valikute juurde suunata, öeldes näiteks: „Kui sa veel koolist põhjuseta puudud, siis jääd karistuseks koduaresti,“ jne. Lapsele tuleb pakkuda tuge ja teadmist, et oled tema jaoks alati olemas, olenemata olukorrast.

Kuula, toeta ja suuna! Suunanäitajateks võivad olla lisaks vanematele ka erinevad nõustamisasutused, näiteks Rajaleidja keskused, kus karjäärinõustajad saavad noorele tutvustada erinevaid võimalusi elus edasiliikumiseks, olgu see kooli või töökoha leidmine või välismaale õppima/tööle minek.

Julge küsida abi

Tänapäeval on vaikselt hakanud kaduma n-ö võlts-häbitunne, mis kaasneb abi küsimisega. See tuleneb inimeste teadlikkuse suurenemisest ja ka sellest, et neist teemadest on hakatud rohkem avalikult rääkima.

Siinkohal julgustan igaüht vajadusel spetsialisti poole pöörduma — olgu selleks koolis töötav tugispetsialist, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, psühholoog vm. Võib juhtuda, et meie enda mõtetest ja ideedest jääb teinekord väheseks, vajalik oleks neutraalne silmapaar, kes oskab olukorda hinnata teisest vaatenurgast, kui seda on lapsevanema oma. Enda tööpraktikas olen kohanud noori, kes on tunnistanud, et neil puudub elus täiskasvanud inimene, kellega erinevate teemade üle arutleda — olgu selleks igapäevased eluprobleemid ja küsimused või kooli ja tulevikuga seonduv.

Siinjuures võta hetk ja mõtle, kui sageli Sa vestled neil teemadel oma lapsega? Kas need olnud muuseas paari lause vahetamised või on olnud ka sisulist arutelu, kus laps räägib ja Sina kuulad?

Vanemate noorte puhul, kes on lõpetamas oma põhikooliklassi, on kevad suure koormuse ja pinge aeg. Noored on sageli segaduses, teadmata, mida edasi teha. Ühelt poolt pingestavad neid vanemate ootused, teisalt nende enda muutlikud ja ebakindlad soovid. Kas minna edasi gümnaasiumisse? Või hoopis kutsekooli ja õppida selgeks mõni amet? Või jätta aasta vahele? Mida selle aastaga siis teha? Minna tööle? Või hoopis maailma avastama? Võimalusi on palju, kuid arvamused noorte ja lapsevanemate vahel võivad olla väga erinevad.

• Kuula oma last — võta selleks eraldi aega ja pühendu talle.

• Arutle lapsega erinevate valikute üle ning rääkige, mis nende valikutega võib kaasneda — kirjutage paberile üles plussid ja miinused.

• Ole avatud suhtumisega ja toeta last tema valikutes.

• Pea meeles, et lapsel on ees tema tee ja tulevik, koos tema valikute, otsuste, pettumuste ja rõõmudega.

• Kaasake vajadusel arutelusse neutraalne inimene.

Loe veel artikleid noorte veebiajakirjast www.noortegija.ee