Teismelised – on nad normaalsed?

Kas teismeiga peab ilmtingimata tooma kaasa katastroofi ja vane­mate närvikava totaalse hävingu või on see normaalne arengu­etapp, mille pärast me kipume liiga palju ette ja üle muretsema?

Te avastate äkitselt, et teie juures elab teismeline, ehkki veel eile arvasite, et teil on laps. Te lasete nõutult käed rüppe, kui ta oma 13. sünnipäeva koidikul, see tähendab siis keskpäeva paiku, hetkel, mil te valmistute teda lõua alt õrnalt üles äratama, teatab teile: “Okei-okei, kao minema nüüd, ma pole mingi titt sul, lõpeta ära see ilastamine, vastik on! Las ma magan, täna on mingi pühapäev, eks, mamps!” Ta toriseb, tõmbab end kägarasse ja näitab oma okas­traati täis hambaid… Veel veidi aega tagasi see laps vajas teid! Ja nüüd näitab ta teile hambaid…

Nii alustab oma humoorikat, kuid elulist raamatut “Kuidas kasvatada toateismelist” prantslanna, nelja lapse ema ja õpetaja Anne de Rancourt. Sellise ehmatuse on ilmselt üle elanud paljud lapsevanemad. Kuidas aga minna edasi, kui esimene ehmatus möödas?

Ületähtsustatud mõiste

Kolme lapse isa, suhtekorraldusfirma Power­house juht Janek Mäggi (42) võrdleb laste kasvatamist brüleekreemi valmistamisega. “See ei ole alati kõige lihtsam, aga tuleb järgida ajaloos välja kujunenud retsepti, mis toimib tänaseni. Sa ei saa hiljem midagi muuta, kuid pead tegema õigel ajal õigeid asju, et saada maitsev lõpptulemus.”