Üldse mitte kurjad kasuemad

Selles, milliseks kujunevad suhted mehe ja tema endisest kooselust sündinud laste vahel, on ülisuur osa naisel, kes uuena mustrisse astub.

Nagu algused läbi aegade ikka, oli tunnetest tulvil ka Anu (34) ja Henri (43) kohtumine. Kui nad kaheksa aastat tagasi lühikese tutvuse järel koos elama hakkasid, võttis Ats (praegu 17), mehe poeg eelmisest kooselust, isa ärakolimist väga raskelt. Klassikalisel moel süüdistas poiss ennast, et oli paha laps olnud ja sellepärast isa ära läkski. Oli valu, viha ja pettumust.

Kui siis Ats kahel päeval nädalas isa uues kodus käis, püüdis Anu jääda tagaplaanile. “Kui tekkis keerulisi olukordi või oli vaja reegleid tutvustada, rääkisin poisiga mehe vahendusel,” meenutab Anu. “Soodustasin seda, et nad saaksid teha midagi kahekesi. Julgustasin meest pojaga koos välja minema, et neil tekiks aega rääkida ja niisama olla, ilma et mina läheduses liiguksin.”

Anu tunnistab, et tema toonane oskus omalt poolt suhtlust poisile kohe mitte peale suruda ei tulenenud suurest sisemisest tarkusest, vaid pigem kogenematusest lastega ümber käia. “Olin noor, lapsi endal polnud ega osanud nendega käituda,” selgitab ta. Aga selles oli ta kindel, et mees on tema ellu teretulnud koos lapsega.

Ilmselt leiaks Anu käitumine tunnustust pere­terapeut Katrin Saali Saulilt, kellelt aasta algul ilmus “Eluterve kärgpere käsiraamat”, mida ka Eesti Pereteraapia Ühing praktilise teejuhina lahutanud vanematele soovitab. “Uue naise ülesanne on seista hea selle eest, et mehe suhe oma lastega ei jääks ripakile,” kinnitab autor kirglikult. “Ta peab tegema teadliku otsuse: ma teen oma südame mehe laste jaoks lahti. Ta ei pea hakkama mehe lapsi endisest kooselust armastama, aga ta saab neid austada ja soodustada isa kontakti lastega.”