Professor kiusajatest| Kiusajad ise ei oska põhjendada, miks neile ohver ei meeldi, kuna põhjust lihtsalt ei ole
"Traditsioonilised arvatakse, et kiusajad on eriti agressiivsed ja impulsiivsed, neil on positiivne suhtumine vägivalda, neil on vajadus domineerida ja puudub empaatia oma ohvrite suhtes. Ohver on aga passiivne, närviline, ebakindel ja nõrk," kirjeldas Sondergaard. "Nii kiusaja, kui ohvri käitumise juured arvatakse aga peituvat sassis peresuhetes ning eriti suhtes emaga, kes on kas liiga kontrolliv või liiga lubav."
Teadlase sõnul on kiusamise põhjustajaks see, kui koolikeskkonnas muutub füüsiline, sotsiaalne või psühholoogiline gruppideks jagunemine liiga ekstreemseks, hoolimata sellest, kas see toimub taotluslikult või mitte. "Indiviidilt sotsiaalse tunnustatuse ära võtmine on psühholoogilise piinamise vorm. Kõik inimesed vajavad kogukonda kuulumise tunnet, kui see tunne aga ohtu seatakse, suureneb kõrvalejäetuse ärevus. Sellest ärevusest võib välja kasvada kiusamine," selgitas Sondergaard.
Kõrvalejäetuse ärevuse leevendamiseks hakatakse kollektiivselt midagi või kedagi hukka mõistma - ühethoidmise tunne tekitatakse läbi ühise vastikuse kellegi või millegi vastu. "Kui lepitakse kokku, et mingi asi või tegevus on vastik ja nõme, mingi teine aga samas lahe ja tore, annab see grupile kindlustunde. See annab neile tunde, et neil on grupiga ühine vaenlane ja grupp nende vastu ei pöördu," rääkis professor.
Kiusamisohvri valik on professori sõnul täiesti juhuslik. "Kiusajad ise ei oska põhjendada, miks neile ohver ei meeldi, kuna põhjust lihtsalt ei ole. Nad kaitsevad end ise kõrvalejäetuse eest ja vastikuse objekt on valitud suvaliselt," märkis professor.
Allikas: Pealinn
