Mida ette võtta, kui laps ei taha enam ühtäkki õppida?

Eelmisel aastal hakkas muidu üsna rahuldavalt õppinud Eneken ühtäkki kahtedega koju tulema. Enne kui ema selle avastas, jõudis puudulikke koguneda terve hulk. Küsimusele, kas sul on õpitud, oli tütar kogu aeg vastanud jaatavalt.

Esimesed märksõnad on „kuulamine” ja „mõistmine”. Kuidas see juhtub, et laps jätab kooliasjad tegemata? Mis talle tegelikult muret teeb? Mis segab keskendumast? Millele viitavad väited, et kodutööd on tehtud, aga tegelikult ei ole? Selleks et lapsest aru saada, peaks suhetes valitsema usaldus ja teineteisemõistmine. Vaja on toimivat ühendust, kuulamist ja arusaamist.

Kuulamine ei seisne aga küsimuste esitamises — see on ülekuulamine. Tõeline, tähelepanelik, mõlemale poolele kasu toov kuulamine põhineb teise jaoks kohalolekul– ma tõesti kuulan ega tee midagi muud; toetamisel — ma püüan igati mõista, kuuldule hinnangut andmata; ümbersõnastamisel — et kontrollida, kas lapse jutust ikka õigesti aru sain; tunnete peegeldamisel — et sügavamalt mõista ka varjatud emotsioone ja vajadusi.

Alustada tulekski põhjusele jälile saamisest?

Kui lapse kuulamiseks aega võtta, võib jõuda sellenigi, mis koolitöös või elus üldse lapsele muret teeb või ületamatu tundub. Tihti juhtub, et lapsele põhjustavad raskusi asjad, mille peale täiskasvanu lihtsalt ei tule.

Laps n-ö pakib tähtsa info tihti mitme kihi alla — nõuab kannatlikkust, et asja tuumani jõuda. Kui laps käitub ebaharilikul moel, on see häda märk. Kasulik on meeles pidada, et kõigi nende käitumiste puhul, mille eest tahaksime lapsega riielda, peaksime olema hoopis äärmiselt tähelepanelikud. Mida hullemini laps käitub, seda suurem on tema probleem. Hädaolukorras on täiskasvanu ülesanne teda aidata-toetada, mitte moraali lugeda, hirmutada ja tänitada.

Kahjuks on karistamine tihti ainus viis, mida vanemad probleemi lahendamiseks välja suudavad mõelda, kuid see moodus on absoluutselt ebatõhus ja suhteid kahjustav. Kui kasutame jõudu, saame vastu samal hulgal jõudu. Isegi kui laps pealtnäha kuuletub, teeb ta seda hirmust, pealgi ei eemalda ükski karistus vajadust, aga just katmata vajadus on alati käitumise taga.

Oluline on püüd lapsest aru saada, mitte ainult problemaatilises olukorras, vaid kogu aeg. Nii toimides on palju kergem mõista lapse elus ette tulevate keerukate olukordade tagamaid, olgu selleks õpiraskused, koolikiusamine, halb läbisaamine õpetaja või sõpradega, popitamine vms. Ka lapsel on kergem end emale-isale avada, kui tal on olemas varasem kogemus mõistmisest, mitte hukkamõistust.

Enekeni ema hakkas igal õhtul e-koolist kontrollima, mis lapsel õppida jäi, ja vaatas, et kodused ülesanded oleks tehtud. Sellele tütar vastu ei vaielnud, pärast pakkus juba ise, et näitab kodused tööd ette. Hinded paranesid, matemaatika tõusis näiteks ühelt neljale.

Emotsionaalse kättesaadavuse olulisust tähtsates suhetes on raske üle hinnata. Ema ja isa peaksid olema lapse turvapunktid: kohal (füüsilisest kohaolekust ei piisa, vaja on vaimset kohallekut), ligipääsetavad, reageerivad. Meil kõigil on elule tuhat soovi, kuid enim vajame turvalist kontakti teise inimesega. See vajadus saab tihti (ja alateadlikult) kaetud halbadele õppimistulemuste abil.

Mulle meenub üks 12aastane, kelle hinnetega (ja käitumisega) oli vanemad väga rahulolematud, nõustamisse tuli kogu pere. Kui küsisin poisilt, mis oleks tema elus teisiti, kui ta õppimine oleks korras, vastas ta, et siis ei tuleks tema tuppa vist keegi.

Seda juhtub, et vanema õppimine koos lapsega muutub nende ainsaks kontaktis olemise viisiks. Vahel on selgesti nähtav, kuidas mõne lapse halba õpiedukust hoiab alal see, et koos õppimine, õpitu kontrollimine, mitteõppimise eest riielda saamine, epistli kuulamine õppimise kasulikkusest jms on ainus viis ja aeg olla koos vanemaga. Kui leitakse teisi koosolemise viise — ühised tegemised, jutuajamised jms –, paraneb ka õppeedukus.

Üks õpetaja ütles kunagi õpihuvi kadumise teema kohta, et ega enne lahendust tule, kui kolmnurk — laps, ema ja õpetaja — kokku ei saa ja asja ei aruta.

Koostöö kooliga peaks olema loomulik. Klassijuhataja, sotsiaalpedagoog ja psühholoog on esimesed inimesed, kellega vanemal rääkida tuleks. Vahel saadaksegi sellistel ühistel aruteludel tegeliku probleemi sabast kinni, aga kuulda tasub võtta ka seda, kui kool soovitab pöörduda nõustamisse või teraapiasse.

Vanem võiks tähele panna oma lapse arengulist etappi. Kui algkoolilaps alles õpib õppima, kollektiivis toimima, uute pingetega toime tulema, siis 9–10aastaselt on paljudel juba eelpuberteedi aeg ja see võib anda uusi mõjusid. On väga tavaline, et algav puberteet toob kaasa õpiedukuse languse.

Murdeeale on omane vastasseis ja protest — vanemate vastu, käskude-keeldude vastu, kooli ja õpetajate vastu, kogu maailma vastu. Murdeeaga kaasnevad kehalised muutused võivad lapses tekitada vastumeelsust ka enda vastu, tärkav seksuaalsus võib põnevuse kõrval tekitada võõristust ja hirmu. See on psühholoogiliselt raske aeg, laps vajab toetust ja tähelepanu. Kui laps tajub, et teda usaldatakse ja aktsepteeritakse, on tal lihtsam täiskasvanutega koostööd teha. Jõu kasutamine, hoolimatus ja hinnangute andmine hävitavad usalduse.

Üks tähtis viide siinkohal on seegi, et ükskõik millise lapse probleemne koolikäitumine on peaaegu alati seotud lapse perekonnas toimuvaga. Kodused suhted mõjutavad laste õpikäitumist tihti rohkem, kui vanemad seda näha oskavad. Kui vanem tunneb muret lapse tegude pärast, tuleks analüüsida ka iseenda käitumist, oma paarisuhet ja koduseid suhteid üldisemalt.

Allikas: Terve Pere, toimetas Kristiina Viiron