EESTI EMADE LOOD: „Tead, mamps, mõnikord on mul sinust tõesti kopp ees"
Praegu ei oska öelda, mis isale sel hetkel raske võis tunduda, mina pidasin lapsena oma vanemaid täiuslikuks, sest nad said kõigega hakkama. Püüdsin minagi oma lapsi tubliks ja kuulekaks kasvatada, kuni ühel hetkel märkasin, et mu lapsed ei kuula mind enam üldse. Ehmatusega teadvustasin, et see oli peegeldus minust endast: laste murede kuulamise asemel ma õpetasin, mida teha ja pakkusin oma lahendusi; kui lapsed käitusid minu jaoks vastuvõetamatult, riidlesin, lugesin moraali ja tegin muid tüüpilisi suhtlemisvigu.
Mu noorem poeg käitus veel seitsmesena aeg-ajalt justkui nelja-aastane: joonistas seinale, segas šampoonist ja minu kallist kreemist segu, mida ta ise nimetas „tulekustutiks" jms. Muidugi juhtus see siis, kui ta tähelepanuvajadus loomulikul moel rahuldamata oli jäänud, olgu põhjuseks minu pikad tööpäevad või midagi muud. Kord, kui ta oli vähem kui poole päevaga kolm sedasorti tempu teinud, sain päris kurjaks. Mati hakkas nutma ning ütles läbi pisarate: „Ma ei saa aru, mis kursuseid sa neile lastevanematele teed kui sa sedagi ei tea, et kui laps on õnnetu ja sa temaga riidled, jääb laps päris lolliks." Just selleks, et mõista nii enda käitumist kui oma lapsi paremini ja osata neid toetada, olin läbinud Gordoni perekooli ja saanud ka ise koolitajaks, kuid vaatamata oskustele, mida olen kasutanud nüüdseks juba paarkümmend aastat, tuli ikka ette olukordi, kus ägestusin, tõstsin häält, rääkisin lapsest üle vms. Õnneks juhtisid lapsed mu sobimatule käitumisele tähelepanu just neile omasel viisil.
Olen tänulik oma poegadele loa eest nendega juhtunut teiega jagada. Jah, lapse suust pead sa tõde kuulma... Laste vaatenurk võib lapsevanema jaoks olla vägagi silmiavav, kui vaid olla valmis kuulama ja vastu võtma/tunnistama.
Kui vanem poeg oli teismeline, ütles ta mulle ühel õhtul: „Ma tahaksin sulle midagi öelda... aga ma parem ei ütle. „Miks?" tundsin huvi. „Kardan, et sa solvud," vastas poeg. "Aitäh hoiatamast, aga kui sa juba nii ütled, on see sinu jaoks ilmselt oluline ja midagi, mis sind häirib. Ma tahaksin seda ikkagi teada," kostsin pojale. Seepeale vastas poeg: „Tead, mamps, mõnikord on mul sinust tõesti kopp ees."
Muidugi oli seda ebamugav kuulda, kuid kui olin oma tunnetega toime tulnud, taipasin, kui suur usaldus see on: ei ole midagi raskemat, kui öelda emale, keda armastad, et ta käitumine häirib sind. Mõistsin tänutundega, et laps, kes julgeb emale seda öelda, saab ilmselt ka teistes situatsioonides enesekehtestamisega hakkama. Mõtlesin kogu õhtu, mida sellist ma teen, mis poega häirib. Hommikul tänasin poega usalduse eest ning lugesin üles oma käitumised (leidsin neid neli või viis), mis minu arvates teda riivasid, solvasid, alavääristasid, või muul moel ebakohased olid, küsides, kas olen õigesti aru saanud. „Jah," vastas poeg „ja kas ma võin loota, et nüüd, kui sa seda mõistnud oled, sa parandad enda käitumist?" Loomulikult muutsin oma käitumist ja saame nüüdseks täisealise pojaga siiani hästi läbi.
Noorem poeg, kes oli hüperaktiivne, ägestus teismelisena kergesti ja võis öelda asju, mille peale solvusin. Kui ta siis veidi hiljem tuli ütlema, et olen kallis, ei taibanud ma kohe, et see oli tema viis vabandust paluda ja soov ära leppida. Ega need ütlemised ei rikkunud meie suhet, mõistsin, et ta kees lihtsalt üle, kuid neil hetkedel juhtus, et tõrjusin teda eemale ja polnud valmis kallistuseks, meenutades, mida ta alles äsja oli öelnud. Äratundmine, kui palju haiget oma sellise käitumisega pojale tegin, tabas mind Daniel Gottliebi raamatut „Armastuse õppetunnid" lugedes. Pisarsilmil palusin poja käest vabandust. „Muidugi ma annan sulle andeks," vastas poeg „ma ju armastan sind. Aga kas ma võin loota, et sa edaspidi enam nii ei tee?" Ja sestpeale kuulusid sellised hetked minevikku.
Olen jõudnud arusaamisele, et oma laste lugupidamise pälvime siis, kui armastame neid tingimusteta ja kohtleme lugupidavalt. Lapsed meid armastavad niikuinii tingimusteta. See on hindamatu väärtus, mida ei tohi kurjasti kasutada.
Pere ja Laps kogub koos Perekeskusega Sina ja Mina üheskoos Eesti emade lugusid emaks olemisest!
Evelin Võigemasti isiklikku lugu sellest, et mõnikord tõesti jaksa olla, loe SIIT!
Ursula Ratasepp räägib oma loo emaks kasvamisest SIIN!
Anna-Greta Tsahkna lugu võid lugeda SIIT!
Kirjuta ka sina oma lugu:
- teistele emadele äratundmiseks,
- tulevastele emadele kingituseks,
- enda ema meenutamiseks,
- kõigile tähelepanu juhtimiseks — emadepäeval täname emasid kõige selle eest.
Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.
