EESTI EMADE LOOD: aeg oli siis selline, kus lapsed olid teisejärgulised
Olen 32. aastane, kahe lapse ema. Kui sündis minu esimene laps, siis soovisin kõike teha õigesti. Mäletan, et oluline oli, et laps hakkaks õigel ajal kõndima, õigel ajal potil käima, õigel ajal rääkima, et ta ikka õigel ajal tähed selgeks saaks ja õigel ajal lugema õpiks. Ajasin seda nn. õiget aega ikka kohutava täpsusega taga. Pidasin igal kohtumisel lastearstiga nendes küsimustes nõu. Ma kohe tahtsin olla hea ema, teised ka ju olid. Mängisin temaga, laulsin temaga, käisime hästi palju ringi ja väga varakult oskas ta juba restoranis eeskujulikult käituda. Tema kohta ma kuulsin alatasa kiidusõnu, et oi kui tubli, nii tark ja nutikas ja oskab nii viisakalt olla. Lasteaias tõsteti ta samuti ikka etteotsa — oskas hästi laulda ja tal oli oma vanuse kohta hea mälu.
Täna on ta juba 11 ja tal on 2.aastane õde. Õe kasvatamine on hoopis teisiti. Enam ma nii üliagar ei ole ja lasen lapse arengul omasoodu minna ja tegelikult on hästi huvitav jälgida, kuidas inimene areneb ise. Kuidas ta ise erinevate asjade vastu huvi tunneb ja kuidas ta ise valikuid teeb. Sealjuures ei ole ta millegagi vennale alla jäänud. Hakkas samuti õigel ajal potil käima, rääkima ja kõndima, aga vahe on selles, et ma ise emana enam nii ei kontrollinud ja võtsin vabamalt.
Nüüd mind enam üldse ei huvitanud, mida teised arvavad ja kuidas teised emad oma lastega hakkama saavad. Mulle meeldib olla ema ja ma tunnen suurt uhkust oma laste üle. Nendes on koondunud kõik parim, mis on nende vanemates. Mina emana olen samuti igal õhtul nii väsinud, et kui maha istun ja vaikus on majas, siis kohe tahaks vajuda sügavasse unne... aga just siis hakkavad pihta need tööd, mida laste kõrvalt teha ei saa. Ja nii ongi.
Kõik raskused ja mured, mis tulevad vastavalt lapse eale, on oluline nende kallale asuda kohe. Ei tohi tähelepanuta jätta oma lapse appihüüet ja ma usun, et ema tunneb selle kohe ära - eirata ja põgeneda ei tohi, et vaatame, mis saab.
Tahan olla heaks eeskujuks oma lastele oma valikutega. Et ma valin tervislikku toitumise, et ma valin liikumise ja iseenda arendamise, et ma valin alati ennem olla koos perega, kui kellegi muuga ja ma ei tee neid asju mitte niivõrd eeskuju enda pärast, kui rohkem ikka sellepärast, et need ongi need väärtused, mida lastele edasi tahan anda. Teine mida tahan oma lastele edasi anda on siirus, ausus, õiglus ja julgus olla „mina ise”. Lapsed on nii vahetud ja ausad, et nad tunnevad kohe võltsi teeskluse ära. Oluline on saavutada oma lapsega kohe alguses kontakt ning seda kanda kogu elu ja siis ma arvan, et kõik läheb väga hästi.
Pere ja Laps kogub koos Perekeskusega Sina ja Mina üheskoos Eesti emade lugusid emaks olemisest!
Kirjuta ka sina oma lugu:
- teistele emadele äratundmiseks,
- tulevastele emadele kingituseks,
- enda ema meenutamiseks,
- kõigile tähelepanu juhtimiseks — emadepäeval täname emasid kõige selle eest.
Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.