“Ma tahan olla esimene!”

Kuidas toetada last, kes tahab pidevalt võita? Ja kas lapse loomuomast võiduiha tasub omalt poolt süvendada?

On lapsi, kel on sees vedru, mis sunnib neid võitlema ja võistlema. Initsiatiivi ei tasu tappa, sest täiskasvanuna on nad võimelised tegutsema aladel, mis nõuavad erakordset pühendumist. Nõudlikkust enese vastu võib võtta kui erilist annet. Kuidas aga seada elu nii, et laps ise end nõudlikkusega sõlme ei väänaks?

Kõva spordipoiss

Äsja esimese klassi lõpetanud Alexander Tristan Gussev (8) oli juba lasteaias kõva spordipoiss. Algul käis ta omal soovil kord nädalas lasteaia jalgpallitrennis, hiljem ujumas ja džuudos. Lisaks oli kiire jooksja. Kui Tristan mullu sügisel kooli­teed alustas, otsis poisi ema Jaanika Mättas (30) kodu lähedalt Musta­mäelt kohta, kus Tristan saaks ise pärast kooli trennis käia, ning nüüd on poiss Tiit Soku korvpalli­kooli kasvandik.

Ema sõnul on Tristanile väiksest saati olnud tähtis olla parim. Tõsi, vaid neil aladel, mis talle korda lähevad. “Ta teab hästi, milles ta on hea ja milles mitte. Jooksus või korvpallis on ta vahel ikka väga pettunud, kui sõber on parem. Kui aga tegu on alaga, mis teda ei huvita, võib ta vabalt tahapoole jääda,” märgib Jaanika.

Ema pole poega otseselt võitudele kihutanud, kuid on rõhutanud: “Kui tahad teistest parem olla, peadki vaeva nägema. Keskpärased inimesed kaovad halli massi ära.”

Nagu ema, nõnda poeg

Tegelikult tunneb Jaanika poja võidu­ihas ennast ära. Lapsena mängis ta ise Viimsi keskkoolis korvpalli. “Ka mulle oli tollal võit väga oluline. Tõsi, olin pojast palju hullem – läksin päris vihaseks, kui meie võistkond kaotas.”