Teadlased kinnitavad: laps võib ennast magama nutta, see ei tee midagi halba
Imiku rahutu või katkendlik uni on tihti üks värskete lapsevanemate suuremaid väljakutseid. Hästi on teada, et unepuudus põhjustab perekonnas stressi, vahel isegi ema depressiooni.
Imikute puhul, kes öösiti sageli ärkavad, on kasutatud une parandamiseks erinevaid tehnikaid, näiteks järk-järgult pikemalt nutta laskmine. Kuid siiani on olnud murekohaks, et need võivad suurendada vanemate ja laste stressi. Uus Austraalias läbi viidud uuring aga näitab, et laste ja lapsevanemate und on võimalik edukalt parandada ilma oluliste kahjudeta titale või emale.
43 uneprobleemidega last vanuses 6-16 kuud (63% tüdrukud) jagati kolme gruppi: nutta laskmine, uneaja edasi lükkamine ning kontrollgrupp (vanemate üldine harimine beebide une asjus).
Nutta laskmine, mida tuntakse ka Ferberi meetodi nime all, tähendab lapse nutu ignoreerimist ja lapse magamistoas kontrollimas käimist vaid kindlatel aegadel järjest pikemate intervallide järel. Uneaja edasi lükkamine ehk lapse magamamineku aja järk-järgult hilisemaks tõstmine muudab lapse väsinumaks ja magamajäämine on tõenäolisem.
Uuringu esmane tulemusnäitaja oli lapse uni esimese kolme uuringukuu vältel (hinnati vanemate poolt täidetud unepäevikute ja laste aktigraafia abil); teisesteks tulemusnäitajateks olid vastsündinute ja lapsevanemate stressi tase (hinnati seeriatena mõõtes kortisooli taset imikute süljes ning viidi läbi lapsevanemate uuringud) ja laste käitumine, emotsioonid ja vanematega seotus 12 kuu vanuses (hinnati küsimustikuga ning võõra olukorra kasutamisega).
Mõlemad sekkumised, nii nutta laskmine kui uneaja hilisemaks muutmine olid seotud parema unega. Kolme kuu möödumisel uuringu algusest kiirenes laste uinumine (vähemalt 10 minutit varem) mõlemas sekkumise grupis. Samuti esines nutta laskmise grupis vähem öiseid ärkamisi ja ärkamiste kestused olid lühemad. Mõlema sekkumise gruppides vähenes nii beebide stressitase (kortisooli taseme järgi hinnatuna) kui ka vanemate stress. 12 kuu möödumisel ei leitud kolme grupi vahel erinevusi ei laste emotsionaalsete ega käitumisprobleemide osas, samuti lapse ja vanema vahelise sideme osas.
Järk-järgult pikema aja järel beebi nutule reageerimist tõlgendatakse mõnikord niiviisi, et tuleb lasta beebil end “magama nutta”. See viitab justkui oleks tegemist lapse suhtes hülgava või isegi ohtliku käitumisega.
Ka kõnealuses uuringus osalenud lapsevanematest paljud olid mures, et nutta laskmine võib nende lapsele halvasti mõjuda, kuid tuelmused seda ei tõestanud. Vastupidi — kuigi uuritud grup oli väike, kinnitas see meetodi tõhusust ja lubab arvata, et niisugune lähenemine ei kahjusta lapsi ega vanemaid.
Allikas: Kliinik.ee
