Nad ju ärkavad öösiti tülide peale, kuigi vanemate meelest nad magavad

Lapsed võivad mitte aru saada tüli põhjustest, kuid nad saavad tundetasandiI aru, et midagi halba on juhtumas. Nad näevad ja kuulevad, kuidas isa alavääristab, alistab ja alandab ema. Lapsed kardavad tihti, et nende ema võib surra. Nad võivad tunda süütunnet ka seetõttu, et kõigest hoolimata armastavad oma vägivaldset isa.

Peres, kus valitseb vägivald, ei suuda tavaliselt kumbki pool teadvustada endale seda, millise psüühilise trauma tekitab olukord lapsele. Kuigi vägivald ei pruugi olla üldse lapse vastu suunatud, kannatavad nad vägivalla nägemisest ja olukorra endale teadvustamisest tulenevate vaimsete tagajärgede all.

Kodusid, kus lastakse peale solvangute käiku ka rusikad, on rohkem, kui uskuda tahame — peksa saab meil aastas 44 000 naist — iga viies, kuid naine pole ainus kannataja. Tihti on vägivallal ka kolmas osapool — laps vägivalla tunnistajana. Vanemad aga arvavad, et kuna laps ei kannata otsese vägivalla all, siis see ka ei puutu temasse.

Paljud lapsed püüavad oma ema kaitsta ja võtta olukorra eest vastutuse enda kanda. Nad tunnevad süütunnet, rõhutust ja võimetust, kui vägivald jätkub.

Perevägivalla mõjud lastele

Vägivalla tunnistajaks olemine võib tekitada lapsele posttraumaatilise stressi reaktsiooni, mille nähud võib jagada kolme rühma:

1. Traumaatilise sündmuse taaskogemine : mälestused juhtunust tulevad vägisi meelde, laps näeb painajaid, tal võivad esineda erinevad valud, näiteks pea- ja kõhuvalu.

2. Püüd vältida traumasse puutuvaid asju: lapsele võib olla raske meenutada vägivallaolukorda puutuvaid asjaolusid, ta ei taha juhtunust rääkida, tundereaktsioonid võivad puududa.

3. Stressiseisundi väljakujunemine: laps on apaatne, tal on õppimisraskusi, ta
ärritub kergesti, on hirmul ja ettevaatlik, uinumine võib olla häiritud ja ta võib öösiti ärgata, tal võib esineda masendus ja agressiivsus. Eriti võivad pojad võtta omaks isa käitumise ja hakata ise kasutama vägivalda teiste vastu.

• Imikuealistel võib stressireaktsioon väljenduda liikumatusena, apaatsusena, une- ja söömishäiretena ning füüsilise arengu peetusena.
• Mänguealiste häired võivad olla apaatsus, agressiivsus, masendus, süütunde tajumine, sarnaste korduvate mängude mängimine, kramplik klammerdumine täiskasvanute külge.
• Teismeliste käitumine võib muutuda nii raevuks ja kättemaksuihaks vägivallatseja suhtes kui ka põlguseks ema vastu, et see end ise ei kaitse. Mõni reageerib endassetõmbumisega, masendushoogudel võib esineda enesetapumõtteid. Ärevustunne võib takistada koolis edasijõudmist, nad võivad käituda agressiivselt ja neil võib esineda suhtlemisraskusi.

Kui perevägivald on olnud pikaajaline, võib lapse elu keskenduda vägivallaolukorra ennetamisele ja sellest olukorrast väljatulekule. Jõudu enamaks lihtsalt ei jätku.

Laps võib ka õppida, et vägivald on probleemide lahendamiseks sobilik vahend — poiss võib õppida lööma ja tüdruk alistuma, sest see on ainuke peremudel, mida nad näinud on.

Lapse abistamine

Perevägivalla teemal on vajalik lastega rääkida, kuna lapsed süüdistavad selles tihti ennast. Lastel on ka hirmutavaid mälestusi juhtunust.

Ema peaks küsima, mida laps mõtleb ja mis kergendaks tema olukorda.

Enamasti on rasketel perevägivalla juhtumitel vajalik abi väljastpoolt (lastekaitsjad, psühholoogid, turvakodu). Naine, kes peaks tegema kõik, et tema lapse elu oleks turvaline, on antud olukorras nii oma hirmudes ja üleelamistes kinni, et ei suuda kaitsta last. Ta eitab sisemiselt perevägivalla probleemi ja ei aita lapsel mõista traumeerivaid sündmusi.

Hea kontaktivõimega laps võib ka ise leida täiskasvanu, kes tundub talle turvaline ja kes võib aidata. Lapsele on tähtis, et ta võib loota kellelegi (näiteks õpetaja, vanavanemad, naabrid), kellelt saada hoolivust ja tähelepanu. See võib olla lapse pääsetee.

Lapse abistamine on väga oluline vägivallatsükli peatamiseks.

Allikas: www.naisteabi.ee

Vaata lisaks: Pere ja Kodu lugeja üheksa valusat lugu elust vägivaldse mehega