Mõned on ikka täitsa metslased ehk 10 mänguväljaku reeglit, millest osadel vanematel aimugi pole

Meile kirjutas lugeja, kellel on kõrini sellest, et lapsed ja paljud emad mänguväljakutel käituda ei oska. Lugeja pani kirja 10 reeglit, millest tema meelest peaks iga mänguväljaku külastaja lähtuma.

• Jälgi oma last ise, ära eelda, et teised emad on sinu lapse hoidjad. Küllalt palju on sellised emasid, kes lasevad oma lapse liivakasti ja lähevad ise siis kaugele põõsa taha pingi peale sõbrannaga lobisema. 1-5aastased ei saa veel ilma emata hakkama — ikka on vaja, et ema aitaks kiigule, liumäele, karusellil hoogu teha, puhuks haiget saanud kohale peale, aitaks lahendada mänguasjavaidlusi jne. Ülimalt ebaviisakas on eeldada, et kui platsil on teisigi täiskasvanuid, võid sina rahumeeles lahkuda, sest küllap need teised vaatavad ka sinu lapse järgi. Ega ikka ei viitsi küll! Esiteks on enda lapsega piisavalt palju tegemist, teiseks ei ole vähemalt minul küll huvi kuulata võhivõõra viieaastase lõputut jutuvada oma pereelust ja lasteaiapäevast ja kolmandaks ei taha ma võtta vastutust võõra lapse elu ja tervise eest. Mina ei pea jälgima, et ta endale viga ei teeks!
• Luba teistele mänguasju. Need lelud, mida suuremad lapsed ei soovi teistega jagada, võiksid jääda koduseinte vahele. Su laps ei pea tassima liivakasti oma kõige vingemat autot või nukku, sest selge on see, et teised lapsed huvituvad sellest hetkega ning soovivad seda näha ning tõenäoliselt sellega ka mängida. Kokkuvõttes on kõigil ebamugav — sinu laps peab oma varandust kiivalt kaitsma, teised on pettunud ja keegi ei saa rahulikult mängida. Võta kaasa mänguasjad, millest pole eriti kahju ja millega saavad kõik soovi korral tegeleda.
• Sinu lapsel ei ole suurem õigus kui minu lapsel. Kui minu laps on tulnud oma ämbri ja kühvliga ning tegeleb nendega intensiivselt ja pühendunult, ei ole sinu põnnil mingit õigust üürgama pista, kui ta avaldab soovi just sellesama kühvli ja ämbriga mängida ja neid talle ei anta. Jah, mängi, aga siis, kui minu laps on lõpetanud. Või kui minu laps jõuab enne kiigeni ja just sel hetkel avastab sinu oma, et tema tahab ka ja röögib kiige kõrval. Sorri, aga pead oma korda ootama! Ja sinu töö emana on talle seda selgitada ning ise samuti mitte solvuda (ka selliseid pirtsutajaid on nähtud küll ja veel, kes vihaselt porisevad, kui tema musirull esmajärjekorras KÕIKE ei saa).
• Vanuses 2-3 ei soovi lapsed jagada, ära sunni. Kahe-kolmeaastaste ealine eripära on see, et nad ei oska ega soovi oma asju jagada. Kõik, mis on nende käe- ja silmaulatuses, on nende oma. Jagama õpivad nad alles hiljem ning enne pole mõtet neid sundida ja nedega pahandada, kui nad ei ole nõus oma mänguasja loovutama. Lase tal omaette toimetada ja ära siis lase kellelgi tema asju näppida, kuid loomulikult jälgi siis ka seda, et sinu musike teiste lelusid pihta ei pane. Sellistega on mänguplatsil kõige keerulisem ning soovitan mängimiseks valida aja, kui plats ei ole rahvast täis.
• Jälgi, et suuremad ei teeks väiksematele liiga. Kuigi sa ei ole läinud mänguplatsile teiste laste hoidjaks ja kasvatajaks, on sinu kohus täiskasvanuna siiski olukorral silma peal hoida ja korrarikkujatele märkus teha, kui asi ülekäte läheb. Ära palun vaata mööda, kui näed, et väike laps jookseb kiige ette või suuremad trügivad väiksemaid liumäelt alla. Ja loomulikult pead olema valvel, et sinu laps teistele haiget ei teeks.
• Liiva ei loobita! See pole lahe, päriselt ka! Keegi ei taha minna koju ülepeakaela liivasena. Liiva loopimine tuleks ära keelata juba päris pisikestel, kes alles õpivad kühvleid kasutama, et talle ei jääks mulje, et see on tore mäng.
• Elementaarne viisakus — tere ja head aega. Lapsed õpivad eeskuju kaudu. Kui sina marsid mänguplatsile ja istud maha kellelegi tere ütlemata ning lahkud sealt sama suvaliselt, siis kuidas peaksid lapsed viisakust õppima? Nad arvavad, et see ongi normaalne. Eriti totter on vaikuses tulla ja minna siis, kui näed samu emasid ja isasid platsil iga jumala päev.
• Kui ei soovi suhelda, ära tule lapsi täis mänguväljakule. See käib koos eelmise punktiga ja kehtib eriti päris väikeste laste emadele. Mänguväljak on suhtlemise koht nii emade kui laste jaoks. Ikka võetakse jutuks laste vanus, oskused ja mängud, suunatakse lapsi koos mängima ja õpetatakse jagama jne. Kui sa tõepoolest ei soovi kellegagi vestelda, siis leia endale mängimiseks teine koht, mitte ära nähva vihaselt vastu, kui su käest lapse kohta midagi küsitakse või üritatakse juttu teha.
• Ära eelda, et teised emad tahavad su last kasvatada ja õpetada. Kui sa näed, et su laps on olukorras, mis vajab täiskasvanu sekkumist, ära eelda, et sellega peab tegelema teise lapse ema. Ma ei viitsi igale marakratile seletada, et tema kiigub siis, kui minu oma on lõpetanud ning liumäest ei sõideta alla enne, kui eelmine laps on alt ära läinud. Selliste asjade selgeks tegemine on sinu kui lapsevanema kohus. Olen näinud emasid, kes on ise kõrval, kui tema põnnile on vaja midagi selgitada, ning vaatab suurte silmadega teisele emale otsa, et „noh, tegele nüüd!“ Väga tobe!!!
• Ära luba oma lapsel kiiku, karusselli või liumäge lõpmata ajaks hõivata. Nähes, et kiigule või liumäele on järjekord, ei ole viisakas oma nummikest sinna lõpmata ajaks mõnulema jätta. Teised soovivad ka, mistõttu kiigu ära ja võta siis järgmine mäng. Tule pärast kiikuma tagasi, kui teised on ka oma tiirud ära teinud.

Aga eks mänguväljakutel ole igasugu emmesid ja lapsi — mõnedega klapid paremini, teistega vähem. Et selles mängus paremini orienteeruda, tee tutvust meie mänguväljakuemmede välimäärajaga SIIN!