Vabandust, aga minu laps ei joo alkoholi!

Igal perel on alkoholiga oma suhe. Kuid lastele mõeldes vajame­ reegleid, mis kehtiksid kogu ühiskonnas ühtemoodi.

Laste ja alkoholi teema saabus Liina (34) ellu klaasikõlinaga. Ta tegi parajasti köögis süüa ja jälgis silmanurgast, kuidas kuueaastane Anni sealsamas laua juures mängib. Laual kuivasid mõned magustoidupokaalid. Anni oli sättinud nukud üksteise vastu istuma ja pani nad mängult pokaale kokku lööma, ise rõõmsalt hõigates: “Ja nüüd põhjani!”

“Olin ikka päris šokis,” räägib naine. “Minu enda kasvatuspõhimõte on, et laste juuresolekul ei tarvitata alkoholi üldse.”

Liina rääkis juhtunust lasteaiaõpetajaga ja rühmas korraldati arutelu, miks joomine on paha. “Tunne oli selline, nagu oleks laps süütuse kaotanud või kuri maailm meie koju sisse murdnud,” kirjeldab ema. “Ühest asjast sain selgesti aru: et mina vanemana olin oma selgitustööga hiljaks jäänud.”

Keeruline teema

Seda lugu kirjutades sain jälle autorina selgesti aru, et inimestel on raske rääkida avameelselt alkoholist oma peres. See võib olla valus või piinlik või kutsuda esile raskeid lapsepõlvemälestusi. Samuti on tegu teemaga, kus sõnad võivad tegudest lahku minna. Aga mõeldes kasvõi sellele, et Eestis on iga kolmas 11aastane laps uuringute järgi ära joonud pudeli õlut või siidrit, on põhjust rääkida neist asjadest palju rohkem ja avatumalt.