Emaks olemise varjundid

Levinud kuvandi järgi on emadus lõputu õnneseisund. Tegelikkuses võtavad lapsed, kodu ja paarisuhe energiat kaugelt rohkem, kui emaks saaja ette oskab kujutada. Emade stressist pole aga kombeks rääkida.

Lapse sünd on inimese elus üks tähtsamaid hetki. See esimene puudutus, esimene silmast silma vaatamine... nende hetkede nimel tasub elada! Ja ehkki siis tundub, et kõik maailma küsimused on saanud vastuse, siis tegelikult oled teekonna alguses. Paljude emade jaoks on see tee tõeliselt raske, täis kohanemist, enda tundmaõppimist, endale andestamist ja andeks palumist oma lastelt.

Seda ei tee sugugi lihtsamaks raamid, millesse surub värskeid emasid ühiskond ja mis on täis nõudmisi, mida emad ise endile esitavad.

Ootused vs tegelikkus

Disainerina tegutsev Maiken Urmet (37) kasvatab Lindat (5) ja Emilyt (2). Sõjaväelasest abikaasa töö tõttu elavad nad perega Marokos, kuid elukohta tuleb vahetada iga 2–3 aasta tagant.

Esimese lapse sünnitas Maiken Eestis, ent sõitis juba neljakuuse beebiga Ameerikasse abikaasa juurde.“Algul üritasin olla Ameerika ema,” ütleb ta. “Liitusin sealsete emmede klubidega ning püüdsin järgida nende ettekirjutusi. Ent ajapikku mõistsin, et pean leidma omaenda meetodid.”

Esimese tütre beebiiga oli eriti raske. Maiken ju tahtis lapsi, kuid oleks ta teadnud, mida see tegelikult tähendab, oleks ta end ehk paremini ette valmistanud. Tema meelest on kuvand emaksolemisest hoopis erinev reaalsusest. Ta toob näite:“Rinnaga toitmine – see peaks olema nii loomulik, ilus ja orgaaniline. Tegelikult, olgem ausad, võib see esimestel nädalatel olla piin ja pisarad. Põhiliselt su enda omad. Istud iga veerand või poole tunni tagant nagu mõni Minose skulptuur, rinnad paljad. See tundus ebaõiglane!”