Tere, lastesõim!

Lõikuskuul algab paljudel põnnidel ja vanematel uus ja põnev, samas ka ärev aeg – hakatakse sõimerühmas käima. Millised on kuldreeglid last sõimega harjutades?

Tartlanna Helena Alekand (27) seisis tütar Lilileeni (3 a 9 k) aasta tagasi sõimega harjutades silmitsi mitme suure elumuutusega. Äsja olid nad tütrega kahekesi Belgiast Eestisse kolinud, kus olid elanud viimased 2,5 aastat.

Läks nii, et ema koos toona alla kolmese tütrega jõudis Eestisse 28. aprillil ja 4. mail oli tal vaja juba tööle asuda. Paar kuud tuli neil elada vanaema juures vabas toas. Muutusi kui palju!

Juba järgmisel päeval pärast kodumaale jõudmist läks tütar lasteaeda. Esimesed kaks päeva oli seal lõuna­uneni, edasi juba täispäevad. Kui harjutamispäevadel oli tütar rõõmus, siis seejärel toimus pööre.

Järjekindlus aitab

Laps jäi aeda nutuga maha, kuigi õpetajad olid väga toetavad ja tüdruk võeti rühmauksel alati kallistustega vastu. Tihti istus Lilileen hommikul pikalt nuuksudes õpetaja süles.

Harjumine lasteaiaga võttis umbes kuus nädalat, kuid sellal juhtus mõndagi. “Kuu aja jooksul kutsuti mind kolmel korral päevasel ajal lapsele järele,” meenutab naine. “Lilileen nuttis palju ja segas sellega paratamatult teiste und.”

Iga kord, kui mõni vanem lapsele järele tuli ja rühma uksekella helistas, hakkas tüdrukuke nutma, ise korrutades: “Minu emme tuleb, minu emme tuleb...” Kasvatajad palusid kõigil poole päeva pealt lastele järele tulijail helistada teise rühma uksekella, et Lilileen ei kurvastaks. “See veidi leevendas, aga kui tütar nägi, et teine laps läks koju, tuli talle ikkagi nutt peale,” jutustab Helena. “Lõunaunne jäi laps vaid siis, kui lemmikõpetaja kõrval istus ja kätt seljal hoidis.”