Selles lasteaias võivad lapsed teha peaaegu kõike
Johan Laigaard juhatab Taanis lasteaeda, kus lastel on lubatud pikkade tokkidega vehkida ja puutüve tümitada, noori, fjordi kohal tuules hõljuvaid puid raputada ja metsas ringi tormata.
Selles lasteaias pole ühtegi aeda ega kasvatajaid, kes lapsi kogu aeg keelaks, samuti mitte.
Kui sa oled seda tüüpi lapsevanem, kes mängväljakul kogu aeg oma võsukesel silma peal hoiab, vapustab selle Taani metsalasteaia nägemine sind kindlasti. Nad teevad seal asju täiesti teismoodi, kui sina harjunud oled.
Johan vaatab laste tegutsemist distantsilt. Mis juhtub aga siis, kui talle tundub, et lapsed teevad midagi ohtlikku?
„Mõnikord panen ma silmad kinni, sest tean, et peaksin nende tegevuse katkestama. Aga alguses ma võin ju siiski seista ja vaadata natuke aega, sest see on nii põnev. Ja ma mõistan, miks nad seda kõike teevad,“ põhjendab mees.
Mida mõtlevad aga vanemad, kes näevad oma järeltulijaid maast kümne meetri kõrgusel puuokstel kiikumas?
„Muidugi nad mõtlevad, et „Oh, ei!“. Aga oleme neile õpetanud, et kõige ohtlikum asi mida teha, on oma laste peale karjuda.“
Johan Laigaardi lähenemine laste turvalisuse küsimustele võib näida kuratlikult ohtlik, kuid tegelikult pole see sugugi nii. Selles lasteaias õpivad lapsed väikesi riske võtma juba maast madalast ning kasvavad üles teadmises, et nad võivad vajadusel ka rohkem riskeerida.
Johan usaldab lapsi ja lapsevanemad usaldavad omakorda teda. 17 tegutsemisaasta jooksul pole ükski laps mänguhoos tõsiselt viga saanud ning usaldust pole reedetud.
Kui Johan viskab koos entusiastlike kolmeaastastega kive kaljunuki all laiuvasse fjordivette või laskub porist köit mööda sügavikku mõne eesmärgile suunatud viieaastasega, meenuvad talle oma lapsepõlveaegsed põnevuseotsingud.
„Minu arvates see pole ohtlik. Ja pealegi, kui su elus pole pisukest ohtu, kas selline elu on elamist väärt? Igaüks meist vajab väikest annust mingisugust põnevust.“
Mõned inimesed kahtlustavad isegi seda, et Johan saab oma põnevuseannuse kätte sellest, kui näeb, kuidas lasteaeda külastavad välismaalased šoki saavad. Samas mõistavad need, kes lasteasutuses pikemat aega (mõned päevad) viibivad aru, et tegemist on väga selgete seisukohtadega, mis on ohtlik ning millal tuleb laste tegevusele piire seadma hakata.
Ühel metsamatkal näiteks näitab Johan lastele puud, mille torm on pikali murdnud, ning hoiatab neid taeva suunas kõrguva juurestiku eest.
„Niisuguse juurepalli all ega peal ei tohi kunagi ronida. Sest puu võib äkitselt murduda ja juurikas langeb tagasi. Maapind puu juurepalli küljes on aga nii raske, et te ei pääse selle alt enam kunagi välja. Seega – ärge mitte kunagi sellisesse lõksu langege. Te võite ennast vigastada,“ selgitab ta lastele.
Järgmisel päeval toimuval matkal märkab Johan, et üks poistest vehib pika puuoksaga, ja sekkub tagasihoidlikul moel.
„David, vaata ette, sa võid teisi näkku lüüa selle oksaga kogemata. Sa võid vehkida küll, aga pead enne enda ümber vaatama. Hoia oksa kõrgel õhus, siis sa ei löö teisi. Siruta see puulatvade poole ja vehi sedasi. Või kas ma murran oksa lühemaks, et sul oleks kergem sel silma peal hoida?“
„Jah,“ vastab David.
„Aitan selle sul lühemaks teha. Näiteks nii lühikeseks nagu jalutuskepi. Oled valmis? Näed, palju parem. On ju sellega hoopis kergem ringi kõndida?“
Johan laseb asjadel lihtsana paista, kuigi tegelikult sekkub ta väga oskuslikul ja teadmisi nõudval moel. Ning see hämmastab paljusid lasteaia külalisi.
Üldisemas mõttes on Taani lasteaiad teistest erinevad just ühe sõna poolest – pedagoogika. See väljend tundub väga akadeemiline olevat, kuid Taanis, ja tegelikult ka mitmetes teistes Euroopa riikides on asjalood teistsugused. Tegemist on pigem holistilise kui akadeemilise õpetusliku protsessiga.
Ei õpetata mitte niivõrd konkreetseid oskusi ja teadmisi, vaid kasvatatakse lapsi, aidates neil arendada oma loomulikke andeid ja võimeid.
Igapäevases elus tähendab see, et selgitatakse välja laste tugevad küljed ja toetatakse nende arendamist, pööratakse tähelepanu füüsilisele tugevusele, tasakaalule, koordinatsioonile, kaastundlikkuse ja koostöövõime arendamisele. Ning kõike seda väga kerge sekkumisega.
Jane Williams-Siegfredsen, Taani metsalasteaedadest rääkiva raamatu autor selgitab asja olemust nii: „Mõnikord peab pedagoog end tagasi hoidma ega mitte kohe esimese asjana appi tormama. Peab andma lastele võimaluse ise probleeme lahendada. Nad õpivad sel moel palju enam.“
Vaadates seda, kuidas Johan lapsi nagu muuseas õpetab, niiviisi ongi. Lapsed esitavad spontaanselt erinevate asjade kohta, mida-keda nad näevad – näiteks tõugud ja hiired – küsimusi. Uudishimu on see, mis elus edasi viib.
Mis aga kõige muljetavaldavam – Johan Laigaard suudab lastega käitudes kriitikast ja hinnangute andmisest hoiduda, isegi häält ei tõsta ta. Ja see, mida ta lastega metsas teeb, on tõeliselt lõbus.
Paljud inimesed, kes pedagoogikat õpivad, pole metsalasteaedadest kuulnudki. Kui neil tekib võimalus neid oma nahal järele proovida, tunnevad nad end lastena ning saavad aru, et võivad oma lapsepõlvekogemust tööl ära kasutada.
Ja mis peamine – neile meeldib see, mida nad teevad. Lapsed saavad kohe aru, kui täiskasvanutele mõni asi ei meeldi ja siis on neilgi huvi kadunud. Seega, kui kasvatajad naudivad, tunnevad ka lapsed koos veedetud ajast rõõmu.
Allikas: www.sbs.com.au
