Oravad ja rotid

Meie lastejutud on kirjutanud Epp Petrone. Head lugemist!

Selle suve lõpus, kui olin saanud kuueaastaseks, otsustati mind saata sanatooriumisse, sest mind vaevasid köha- ja hingeldamishood: astma. Elasin kaks pikka kuud koos teiste lastega suures vanas majas, kõik mu papa-mamma ja ema-isa kodu lõhnad ja kogemused vajusid kusagile kaugele peitu ja kohanesin uutega.

Millegipärast leidus mu kodukandis oravaid vähe. Vanas mõisapargis küll lendas vahel mõni loomake latvade vahel ringi, aga nad olid arglikud. Nad ei otsinud inimestega mitte mingisugust kontakti.

Sanatooriumi mändide all elasid hoopis teistmoodi oravad. Nad olid vist juba põlvkondade kaupa inimeste käest toidupoolist saanud, ja iga kord, kui me õues mängisime, luurasid meie lähistel need kohevsabad. Üks kasvataja oli eriti oravalemb, talle meeldis neid toita: orav jooksis tema juurde ja võttis pähkli või päevalilleseemne otse peopesalt.

Igatsesin sanatooriumis kodu järele. Ent kui see aeg läbi sai, siis selgus, et kodus igatsesin ma nüüd sanatooriumi. Eriti oravaid. Proovisin kodupargis oravatele käest süüa pakkuda, aga sellel polnud mingit tulemust. Parim, mis saavutasin, oli see, et orav oli valmis mind kõrgelt puutüve pealt veidi aega vahtima. Mis see loll seal tahab? Ah et sihvkad käes? Pangu siis maha, küll ma nad pärast ära söön! Lentsisin kurvalt minema ja piilusin kaugelt, kuidas orav mu sihvkahunniku põske pistis. Aga ainult siis, kui ma väga kaugel olin. Lähemale ta mind ei lubanud.