Peremustrid läbi aegade

Vähemalt sama oluline kui raamat ise on ka lugu, mis sellega kaasneb.

Me kõik tuleme kusagilt ja suubume kusagile. See on pikk ja loodetavasti lõppematu ahel: esivanematest järeltulijateni. Aga kas oleme oma seotuse läbi tunnetanud? Või kuulub see vaid unenägudesse ja alateadvusse?

Perekonstellatsioonidest olin kuulnud aastaid tagasi. “Tule konstellatsioonidele, grupis on vabu kohti,” kutsus korduvalt mu esoteerika­huviline sõbranna. Mulle tundus, et see on midagi šamanismi ja psühhodraama vahepealset. Umbes nii, et vaimse teejuhi abiga viivad inimesed end teise dimensiooni, tutvuvad ja lepivad suguvõsa vanade hingedega, lapivad haavu, otsivad põhjusi oma süütunnetele, lasevad neil minna... See kõlas põnevalt, aga samas hirmuäratavalt. Kes teab, mis vaimude torkimisest tulla võib? Kas nad pärast lasevad mul rahulikult olla? Ma ei olnud skeptik mitte tavatähenduses, aga pigem selline... esoteeriline skeptik.

Ühel päeval soovitas üks nii-öelda main­stream-psühholoog mulle raamatut, Tiiu Bolzmanni “Perekonna varjatud seadused” – perekonstellatsioonidest ja -mustritest. Autor on eesti juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud psühholoog, kes on just sellele meetodile ja teemaringile spetsia­liseerunud: mismoodi on meie haigused ja vaim­sed seisundid seotud meie suguvõsaga? Nagu raamatut lugedes tõdesin, on selles teemas esoteerikat vähem, kui kartsin. Peamine on küsida ja märgata, tegu pole šamaaniseanssidega.