Erinevad uuringud on tõestanud, et lastel, kelle kodudes on palju konflikte, esineb hilisemas elus enam füüsilisi tervisehäireid, emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme, kaasa arvatud veresoonkonna ja immuunsüsteemi haigusi, depressiooni, sõltuvushäireid, üksindust ja lähedusprobleeme.

Vanematevaheline passiivne võitlus võib tekitada terve rea arenguprobleeme.

Teadlaste sõnul võib vanemate vaheline destruktiivne konflikt esineda ka passiivses vormis: vältimine, minemajalutamine, tusatsemine, tagasitõmbumine ja täielik allaandmine.

Cummingsi sõnul saavad lapsed väga hästi aru, millal vanemad ennast tagasi hoiavad, et tüli vältida või omavahel suhtlemast keelduvad või kui nende emotsioonid pole positiivsed.

„Oleme leidnud, et vanemate vaikiv teineteisest eemaldumine mõjub teinekord lastele isegi negatiivsemalt kui suured ja nii öelda avalikud konfliktid,“ selgitas teadlane. Vaikimise korral oletavad lapsed, et midagi on valesti, aga nad ei saa aru, mis täpselt, ja see tekitab stressi ning muudab olukorra raskemini talutavamaks.

Korduvatest destruktiivsetest konfliktidest tekkinud stress avaldub lastel murelikkusena, ärevusena, lootusetusetundena, vihana, agressiivsusena, haigusena, väsimusena, õpiraskustena või käitumishäiretena.

Kui lapsed on väikesed ja vanemad lahutavad inetult, on tõenäosus, et lastel tekivad täiskasvanutena suhteprobleemid, suurem.

Kui lapsed on vanuses 3-5 aastat ja vanemad lahutavad, on tõenäosus, et lapsed satuvad täiskasvanuna ebakindlatesse suhetesse, tunduvalt suurem. Eriti mõjub see siis, kui kodust lahkub isa. Samas, kõik sõltub sellest, kuidas lahku minnakse. Vanemate lahutus ei too alati tingimata lastele tulevikus ebakindlaid suhteid kaasa.

Kui kodus on esinenud vägivalda, on lastel täiskasvanuna kõrgem risk rasvumiseks.

Mitmed uuringud on näidanud suhet traumaatilise lapsepõlve (vägivalla nägemise) ja söömishäirete vahel, nii psühholoogilisel kui füsioloogilisel tasandil.

Traumeeritud lapsed võivad hakata liiga palju sööma, kuna söök pakub turvatunnet ning annab võimaluse tegelikkuse eest põgeneda.

Korduvalt kogetud traumad põhjustavad kroonilist stressi, tõstes stressihormoon kortisooli taset ning see annab kehale signaali rasva ladustada ja energiat säilitada.

Lahutuse järel võib pere sissetulek väheneda ja see võib hiljem lapse tööelule negatiivset mõju avaldada.

Vanemal, enamasti emal, kes laste eest hoolitsema jääb, on lapse heaolu loomiseks rahaliselt vähem võimekust, kui kahe vanemaga peres. Majanduslikud ressursid on vähenenud ning üksikvanemaga pered võivad raskustesse sattuda.

Madalamas sotsiaalmajanduslikus klassis üles kasvanud lapsed aga kogevad tööelus sagedamini probleeme, neil ei püsi asjad meeles, eriti kui on vaja mitut asja korraga meeles pidada, väidavad Oregoni ülikooli teadlased.

Kui vanem tarvitab narkootikume või ei oska end muudel põhjustel vanemana kehtestada, saab lapsest täiskasvanuna tõenäoliselt väga tõsine inimene.

Lastest, kelle vanemad tarvitavad narkootikume või liialdavad alkoholiga, saavad tõenäoliselt vanemad oma vanematele. Lapsepõlve pole nende jaoks olemas, nad on supertõsised ega tea, kuidas täiskasvanuna lõbutseda. Nad on ka üleliia vastutustundlikud.

Sage kolimine seostub võimaliku rasedusega teismeeas ja koolist väljakukkumisega.

Lahutus toob kaasa hulgaliselt elumuutusi. Üheks stressitekitavaks faktoriks võib olla elukeskkonna vahetumine.

Ida-Washingtoni ülikoolis läbi viidud uuringu tulemusel leiti, et mida rohkem üksikvanema peres kasvanud lapsed kolisid, seda sagedamini nad koolist välja kukkusid ja teismelisena rasestusid.

Kokkuvõttes pole lapse tuleviku seisukohalt oluline mitte niivõrd see, kas lapse vanemad elavad koos või lahus, vaid see, et nad oleksid lapse jaoks alati olemas. Et laps teaks — ükskõik mis elus ka ei juhtuks, minu vanemad toetavad ja armastavad mind alati.

Allikas: businessinsider.com