Esimesed raamatud
Maria on oma uudishimu, kiiruse ja keskendumisvajaduse poolest väga minu moodi. Nii on vanemad sugulased öelnud, nõnda tundub ka mulle endale. Kui mina esiklapsena ja vanaisa lemmik-lapselapsena lugesin juba kolmeaastaselt (mõne legendi kohaselt kaheselt, aga seda ma lihtsalt ei suuda uskuda), igatahes ei mäleta ma oma elust aega, kui ma veel lugeda ei mõistnud, siis Maria on kolmas laps perekonnas, kus ema ja isa on olnud hõivatud mitme tööga. Tema on saanud segamatult puhata ja mängida, aga mitte nii palju jagamatut tähelepanu kui esiklapsed, ja mitte ka nii palju abi tähtede kokkulugemisel.
Waldorfi pedagoogika järgi ei tohikski last lugema suunata, või vähemasti mitte sundida. Tal tuleks lasta mängida omas tempos, kuni ühel päeval...
“Mis täht see ongi?”
Maria küsib seda üle ja üle. Mõnesid tähti teadis ta ju ammu, aga nüüd sai viimaks aru, et igal tähel on oma nimi ja neid nimesid polegi nii keeruline meelde jätta. Ning kaks päeva hiljem juba veeribki ta sõnu kokku. Põhimõte on selge, mis siin enam! Nüüd on käes lugemise aeg.
