Kolme lapse ema Violetta Riidas (46) on üks neid vanemaid, kes ei oodanud kooliaasta algust just eriti entusiastlikult. Tema noorimal tütrel, neljandas klassis käival Hertal (10) ei ole kooliasjad sujunud kuigi ladusalt ning õppimispinge on suur. Mitte iga laps ei haara kõike lennult. Ka Herta on natuke aeglasem ja et kooli­tükid ikka tehtud saaks, vajab ta rohkem kodus õppimist.
“Õppida antakse iga päev kolmes kuni viies aines. Näiteks kui inglise keeles oli eelmisel aastal sõnade nädal, siis pidi kolm päeva järjest iga kord kümme sõna pähe õppima ning mõni õpetaja soovis, et reedeks oleks peas ka jupp kalendrit. Seda nimetatakse tähtpäevade õppimiseks. Ma ei mõista, miks peab pähe ajama seda, mida võiks vaadata kalendrist, aga nii on – lapsed peavad kõik pähe tuupima,” kirjeldab Violetta koolilapse elu.

Eelmisel kooliaastal nägid ema ja Herta elu välja nii, et õhtuti veedeti kaks-kolm tundi koos koolitöid tehes. Paraku vaatas järgmisel päeval e-koolis tagasisidena liigagi tihti vastu õpetaja märkus: õppimata! “Minu meelest on suur viga juba algklassilapsel aju umbe jooksutada ning tekitada temas tunne, et ta on rumal ega saa millegagi hakkama,” arvab Violetta. “Loomulikult on laps õnnetu, kui pärast igapäevast pingutamist on tulemus ikka sama: kas “õppimata!” või hinne 2 või 3. Mina olen lapsevanemana samuti pettunud, sest vaeva on nähtud, kuid tulemust pole. See, kui laps on natuke aeglasem, ei tähenda ju ometi, et ta peaks end tundma küündimatuna. Seda enam, kui ta tegelikult seda pole – jalgratta­eksami tegi näiteks esimese korraga kohe ära.”

Violetta võttis õppeaasta keskel kooliga ühendust ning saavutas selle, et õpitempot võeti aeglasemaks – enam ei pidanud võõrkeeles pähe õppima 30 uut sõna nädalas. Kas on põhjuseks väiksem koormus või hoopis see, et Herta on sirgunud suuremaks, aga teisel poolaastal tundus tal õppimine juba natuke paremini minevat ja õhtuti saadi hakkama umbes tunniga.